Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Martin Walkeri krimiromaani «Sünge juhtum viinamarjaistanduses».
Karl Martin Sinijärv soovitab sisukat krimiromaani
Ma ei tea, miks tundub, et häid lugusid Prantsusmaast suudavad uuemal ajal pigem inglased kirjutada. Veel vähem tean, kas prantslased noid lugusid ka ise headeks peavad või eelistavad loomuldasa pigem kodumaist kirjakraami. Võõrsilt tulnu võib mõningaid elukilde teravamalt ja täpsemini tabada, samas mitte ilmtingimata sügavamalt ega kogu kultuurilise konteksti ja taustaga.
Klassikalise krimiloo puhul ei pea sügavutimineku puudumise pärast üleliia heituma, hõng ja maastik ja jook ja roog ja inimesed on ju olemas. No ja mõistagi lugu, mis kõike ülejäänut koos hoiab. Või hoiab just see ülejäänu juttu jätkumas? Mine võta kinni. Kindel olen küll selles, et Martin Walkeri krimiromaanid toovad prantsuspärase ja tänapäevse kulgemisviisi väga veenvalt ka põhjamaise lugeja lauale. Siin on mingi mõnus minek ja üldine positiivne ellusuhtumine, kuigi eks krimivikus tuleb ka maailma mustema poolega kokku puutuda.
Väga plusspoolele jääb praktiliselt igas mõttes see teos. Ja ei pingutata üle ka nondele «nädal/kuu/aasta Provence’is»-tüüpi raamatutele iseloomuliku veini, ürtide ja oliiviõliga. Mis pahatihti varjutavad sisulise hõreduse. Walkeri Prantsusmaal on sisu tublisti, tegelased on eluküllased ja kui põhjamaistest tumevikest kopp ees on, siis sobib vägagi hästi siirduda viinamarjaistandusse ja vaadata, kui süngeid asju seal ikkagi juhtub. Mu meelest ei tasu süngusega üle pingutada, nii tuleb see, mis tõepoolest tarvilik, paremini esile.