2 aastaga 40 kilo kaotanud Myrakas: kui inimene ei oska enda üle naerda, siis ei ole tal suurt midagi üldse mõtet öelda

Ajakirjanik Üllar Priks ehk Myrakas. Foto: Marko Saarm / Sakala

Sakala ajakirjanik Üllar Priks alias Myrakas kõndis kahe aastaga maha umbes 6000 km ja kaotas kehakaalust 40 kilo. Nüüd ilmus kirjastuselt Helios tema raamat «Viina ja viineri vahel ehk paadunud elunautija trennipäevik», mis annab ausa sissevaate ühe tervislikkuse valmidusega, kuid oma pahedega keskealise mehe püüdesse muutuda paremaks, ilma et ta oma põhiloomust muudaks. 

Kaks aastat tagasi otsustas Myrakas endalegi ootamatult igapäevaselt Viljandis ja selle ümbruses jalutama hakata. Tema keskmine kõnnitiir oli 8 km ja seda käis ta iga ilma ja tujuga.

Myrakas, «Viina ja viineri vahel ehk paadunud elunautija trennipäevik». Foto: Kirjastus Helios

«Olen alati paks poiss olnud. Ka siis, kui ma ise seda ei arvanud. Natuke narriti, natuke tõugati – ei midagi erilist. Sellest ajast, kui olen iseenda peremees, pole ma üldiselt ühelegi ahvatlevale pahele ei öelnud või pead vangutades risti ette löönud. Söök olgu maitsev, jook joovastav ja nali nabani. Selline suure leegiga põlemine oli tegelikult kuradima lõbus. Võisin süüa pool siga, loputada selle alla liitri viinaga ja siis, kui laibad loetud, veel rahulikult vastu hommikut elamise ära koristada. Majapidamises enam sobivat kaalu polnud, aga kusagil küla peal olin saanud ära kontrollida, et kilosid oli turjale kogunenud 140. Kandsin auga hüüdnime Myrakas, mis mulle juba keskkooli ajal märja vihalehena külge kleepus,» ütleb mees humoorika trennipäeviku tutvustuseks.

«Siis tuli see va 5. jaanuar, mida võin ilma igasuguse liialduseta pidada oma teiseks sünnipäevaks. Teatasin kallile kaasale, et lähen tuulutan end pisut. Ega mul mingit sihti olnud, tegin lihtsalt ühe tiiru Kantrekülast Männimäele ja tagasi. Nutikell väitis, et see oli umbes neljakilomeetrine ettevõtmine. Ise tundsin muidugi, nagu oleksin jalgsi Riias ära käinud. Suuri plaane ma seada ei tahtnud, aga salamisi mõtlesin, et kui paar korda nädalas säärase ringi viitsiks teha, nõuaks aasta sportlase vimpli välja küll.»

Myrakas räägib telefoniintervjuus Elmari Hommikujutule, et raamat «Viina ja viineri vahel ehk paadunud elunautija trennipäevik» on seni positiivselt vastu võetud ja tal on ainult hea meel, kui raamat inimesi naerutab. «Kui veel keegi ennast liigutama ka saab, siis see on juba boonus,» märgib ta ja lisab, et kirjutades ta ennast kuidagi tagasi ei hoidnud. «Minu jaoks oli see päeviku kirjutamine nagu auru välja laskmine, ega ta väga tsenseeritud raamat ei ole. Ma kujutan ette, et sellist kõnepruuki päevases vööndis, teles ja raadios, kasutada ei ole paslik, aga mul endal oli väga hea tunne seda just sedasi kirjutada, nagu ta sinna sai.»

Kõige rohkem viskab Myrakas nalja ikka enda üle. «Kui inimene ei oska enda üle naerda, siis ei ole tal suurt midagi üldse mõtet öelda,» usub autor. «Mulle meeldib eneseiroonia, mulle meeldib enda üle naerda ja see viib mind kuidagi elus väga hästi edasi. Ma arvan, et seda peaksid teised inimesed ka silmas pidama.»

Kuula pikemalt saatest!