KATKEND ⟩ «Mu vastas istus kaks tüdrukut. Koledast oli savi, aga ilusa pärast oleks tahtnud maa alla vajuda»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Anna Gavalda romaanist «Mõrad turvises». Selles raamatus, mis ei räägi muust kui üksildusest, on palju «inimesi». Ludmilla, Paul, Jean ja teised, kel pole nime. Nad ütlevad lihtsalt «mina». Peaaegu kõik nad kõnelevad öisel ajal ja sellisel eluhetkel, mil nad ei tee enam, just nimelt, kuigi hästi vahet ööl ja päeval. Nad jutustavad oma lugu, et selgemini näha, nad puistavad südant, nende turvised mõranevad.

Üks poiss

Tõlkija Maria Esko

Ma olin jumala sodi, Saint-Jean-de-Luzist oli sõit, ma oleks äärepealt maha jäänud, mul oli läinud ropult aega, et oma kohani jõuda, ja kui lõpuks õnnestus pärast aeglast ja vaevalist trügimist piki kitsaid vahekäike õige neljase juurde jõuda (nii umbes Biarritzi kandis), sain aru, et pean ennast rohkem kui viieks tunniks mingisse kuradi kuubikusse litsuma ja et ma ei istu isegi näoga sõidusuunas.

No vahet pole.

Hoidsin tükk aega kellegi istme peatoest kinni.

Hoidsin kinni, et ennast tagasi hoida, et ma ei oksendaks, et saaks kükitada, et järele mõelda ja et läbu… läbi… läbi kaaluda selle häbiväärse juhtumi plussid ja miinused.

(Üksik parm neljases, raisk.) (Pere-neljases.) (Ja veel akna pool.) (Baarist kaugel.) (Põhimõtteliselt hullusärk ju.) (Kainer.) (Kasematt.)

Oh, emake hea. Oh sa vana oinas.

Mis ma rääkisingi? Ah jaa, murdsin siis pead, kükitasin vaipkatte peal, kui keegi ratastel kohvriga isik üritas mulle pähe astuda.

Ai.

Seal ma siis olin, jommis ja lömmis. Mul oli valus, ma oigasin ja läksin viskasin kaks istet kaugemal siruli.

Mingi jõle memm kupatas mu sealt suht kohe minema.

Siis roomasin vastasistmele ja järgmises jaamas (Bayonne’is) (või siis Daxis äkki), küsis üks tänini tuvastamata hääl pisut kohmetult, ega ma istekohaga pole eksinud. Juhuslikult.

Õudus kuubis. Ma polnud kolm päeva silma kinni saanud, ma olin pidu pannud, surfanud, ujunud, pidanud maha sõbra poissmeestepeo, siis ta oma eksiga paari pannud, laulnud, tantsinud, naernud, joonud, suitsetanud, irvanud, aineid teinud, käima läinud, lakke lennanud, pidama jäänud, Linnuteel lennanud, olin endale Espelette’i pipraga pläru keeranud, paarist hambast ilma jäänud, maha tulnud, lantinud, paadisillal ära kustunud, oma nõoga rongijaama puhvetis veel viimase joogi teinud, püsti tõustes ta tussi komposteerinud, vabandust palunud, esimesse ette juhtunud vagunisse hüpanud, olin sassis, olin küpse, ma laagerdusin, haudusin, midagi ma haudusin, müksomatoos vindus sees, kompasin sahtli üle ja püüdsin meeleheitlikult meelde tuletada, kuhu ma olin pannud oma hambad, oma juuksed, oma vöö, oma rollerivõtmed, oma käekella ja oma eneseuhkuse. Tegin videokõne kurja kaksikvennaga, et ta mul asjad jonksu ajaks, pool aega polnud levi ja mul polnud nagu ÜLDSE vaja, et mind joomakoomast veel kolmandat korda välja kistaks. Nii et läksin oma hälli, vabandust, oma kohale pikema jututa tagasi.

Ajasin kolm kaasreisijat kettasse, kui nende jalgade peal tallusin ja neile peaaegu sülle vajusin, ja lõpuks jõudsingi oma pisikese kohakese peale.

Keerasin ennast käetoe ümber kerra ja toetasin lauba vastu mõnusalt niisket klaasi.

Mhmm.

Küll see oli hea.

Äiu-äiu, kussu-kussu, nagu mu vanaema ikka ütles.

Et mind oli just üles ajanud see Bayonne’ist (või Daxist) peale tulnud tuvastamata tegelane, panin küll silmad kinni, aga kohe uuesti magama ei jäänud.

Tukkusin. Unelesin. Üritasin omasse mulli ära tõmmata, aga niimoodi rahulikult, korralikult, lammaste peale suurt lootmata. Mul oli hea olla, ma tiksusin, nokkisin, mind äiutas rööbaste rat-tat-taa.

Ma olin kõik kolm päeva rattas olnud ja nüüd olin otsaga tunnelis. Hingasin välja metaanimulle ja tegin vaikselt tsuhh-tsuhh-tsuhh.

Ja kusagilt kaugelt, teiselt planeedilt, sünkroonist väljas ja nagu sitavõitu klappidest kuulsin pärisinimeste päriselu päris helisid.

Olin pöörases nooruses DJ olnud ja nüüd miksisin endale hällilaulu. Tegin kõikidest 12. vaguni helidest sämplid ja destilleerisin neist väga zen’i ja mõnusat paratsetamooli ja antatsiidi toimega liftimussi.

Lounge No 12.

***

Anna Gavalda, «Mõrad turvises». Foto: Raamat

Olin oma pesas, käed enda ümber, ja mängisin peas läbi nädalavahetuse parimaid hetki.

Olin nende kolme päeva jooksul täiega paugutanud sellepärast, et kogu see asi polnud enam mulle eakohane, ja sellepärast, et mul oli pidevalt tunne, et minagi jätan oma poissmehepõlvega hüvasti… (liiga paks oma vana kalipso jaoks) (liiga kobakas oma vana laua jaoks) (liiga roostes nende suurte lainete jaoks) (liiga kange nende väikeste maandumiste jaoks) (liiga noor, et surra) (liiga vana, et bikiinimissi mimme vaadata) (liiga läbi, et jooki kanda) (liiga joogine, et eemale hoida) (liiga paks, et chippendale’i teha) (liiga köömes, et pruudi isale kripeldama jääda) (liiga aeglane, et pelota’s skoorida) (liiga tongis, et üldse kedagi skoorida) (liiga väsinud, et pauku lahti saada) (liiga õnnetu elukas, et selle üle naerda) (liiga mõttetu) (liiga, igas mõttes) (liiga mõttetu igas mõttes) jah, mul oli pidevalt tunne, et selle pihkuri viimane tund oli käes. Et ma olin nüüd vana.

Vana, hall, kurb, saastane.

Et Pariis oli mulle üks-null teinud.

Olin kolmekümne kolme aastane, selleks vanuseks oli ühel minust nii habeme kui ka juuste poolest karvasemal mehel kõvasti rohkem ette näidata ja oli aeg, issand jeesus küll, võtta saatus oma kätesse ja mõned imed korda saata, muidu pidin sedamoodi jätkates lõpuks üldse eluga hüvasti jätma.

Ma siis unelesin, nagu ma ütlesin, ja naeratasin, kui uuesti neid reklaamklippe nägin.

… Väljasõit Nathani autoga… Need kaks venda, kelle BlaBlaCari kaudu kampa saime, et bensukulusid klappida. Keegi Patrice (Patoche), kelle Porte d’Orléans’i juurest peale võtsime ja keegi Momo (Mohammed), kelle Poitier’st üles korjasime. (Sorri, Charles Martel, sorri, mees.)

Patoche’ile panime soundtrack’i eest hindeks «suurepärane» (tal oli telefonis head mussi) (läbi ja lõhki Motown), «väga hea» vestlusoskuse eest (ta ei rääkinud), «hea» lahkuse eest (ta tegi meile kohvi välja), «alla ootuste» autojuhtimise eest (tal oli lubadega jama) ja «tasub vältida» välimuse eest (pooles sääres kapripüksid lukkudega, et palava ilmaga lühkariteks tõmmata), ja Momo, temale panime kõiges «suurepärane» (ta magas nagu nott stardist finišini, aga «alla ootuste» taustalaulus (ta norskas The Supreme’ist mööda).

Their heart can’t take it no more.

… Arthuri poissmeestekas… Kompude õhtusöök Biarritzi Grand Hôtelis. Olime kõik riides nagu saksad, edasi tripp piki rannajärsakut ja siis korralik korkimine klubis Pandora, kus keegi lõbus ja napis riides tütarlaps meil lipsud lõpuks lõdvaks tõmbas ja meid kõiki omal moel kokku sidus…

Itsitasin oma uneluste vahele.

… Camille’ saabumine… Minu Camille’, selle Camille’, keda ma olin nii väga armastanud, isa käevangus kirikus, külas, kus olime armunud paarina veetnud oma esimese puhkuse. Tuba, mille tema ema meile valmis oli pannud, väga paksude kardinatega, mis lõhnasid lavendli järele, ja roosid öökapil. Minu kaunis Camille. Minu imeilus Camille. Minu jalustrabav Camille oreli saatel.

Kirjanik Anna Gavalda. Foto: via www.imago-images.de/imago images/SKATA/Scanpix

Minu Camille, kes abiellus valges, aga kes polnud enam neitsi, ulakas plika. Mina teadsin seda ja küllap oli ta emagi selle välja nuputanud. Ta ei suutnud temaga hommikusöögi ajal kunagi otse rääkida.

… Ilus naeratus, mille ta altari ette jõudes mulle üle oma peatse abikaasa õla saatis.

Õrn. Särav. Julm.

Tants, mille ta mulle õhtu lõpus kinkis, ja naeratused, mille ma tema krunninõelte vahelt tema vastse abikaasa poole saatsin… Krunn oli juba kergelt lahti. Kergelt lõtv.

Õrnad. Säravad. Julmad.

… Päevad rannas… Päike, lained, sõbrad. Mõni täitsa titest saati. Kalavõrkudest ja Les Petites Crevettes’i klubist saati.

Kuidas me suplesime, lõõpisime, jaurasime, grillisime, tõstsime klaase vinnutatud singi, lambajuustu, rosé, armastuse, noorpaari, sarvekandjate ja elu terviseks.

Kuidas me startisime enam-vähem keskjoonelt rünnakule lainete poole ja kuidas me märgade koertena tagasi tulime. Alistunult, taltsalt, silmad häbi täis. Jalge vahel nii saba kui ka kalipso ülaosa.

… Meie viimane kalalkäik lapsepõlve kailt ja viimane sukeldumisvõistlus nende kivinukkide vahel, mille pärast meie emad vanasti hüsteeritsesid.

… Meie emad, kes enam ei tulnud meid tuuseldama, kui me pärast oma kangelastegusid nende juurde rõõmust ja hirmust vappudes tagasi jõudsime. Emad, kes meil vanasti kõrvu kuumaks küttes huuled sinisest jälle punaseks muutsid. Arthuri ema, kes oli rendimõisa tagasi läinud, sest oli toitlustajaga raksus (mingi kahtlane lugu kadunud šampanjakastidega) (khm-khm…), ja minu ema, kes polnud meiega tol pärastlõunal õiendama tulnud, sest pahaloomuline kasvaja oli ta talvel teise ilma viinud.

… Minu ema, kes oli kooliõpetaja ja kelleta poleks peigmees iial, nagu ta tordilõikamise hetkel korrutas ja meid kõiki ulguma ajas, oinas selline, osanud nii pikka ja nii ilusat kõnet kirjutada.

… Kuidas me Arthuri ja tema korterikaaslasega enne mu minekut veel ühed vahvlid sõime ja oma sõrmi väga aeglaselt ja väga põhjalikult limpsisime, samal ajal noorte lõbusate hispaania sardiinikeste parve vahtides.

Meie vahukooresed ja meresoolased sõrmed.

… Meie…

Momo ja The Supremes, minu viga, ma olen üsna kindel, et ärkasin hoopis iseenda norsatuste peale.

Ei kõlanud enam unenäo moodi.

Kokkukleepunud laugusid oli raske lahti saada, tõmbasin käega värskenduseks üle näo ja tänu limasele peopesale taipasin, et olin ilmselt, kõige krooniks, kahe korina ja kolme joodikunorsatuse vahele päris korralikult ilastanud.

Šarmantne Charles teie ees.

Tegin silmad lahti ja panin kohe jälle kinni.

Hea idikas.

Mu vastas istus kaks tüdrukut. Üks kole, kes itsitas ja kohe pilgu maha lõi, ja üks püss, kes mulle tapva pilgu saatis ja siis tigeda ohkega klapid kõrva pani.

Hea idikas.

Koledast oli savi, aga ilusa pärast oleks tahtnud maa alla vajuda.

Nokkisin veel natuke, et enam-vähem viisakas murdjanägu uuesti kokku lappida, ja siis olin jälle mängus, trumbid kindlalt käes.

Ajasin ennast sirgu, tegin end korda, panin särgi püksi tagasi, kohendasin kraed, käisin soengu üle (zombiilageel, püsivus garanteeritud), silusin kulme, tõmbasin alkoholist ja mereveepritsmetest kuivanud huuled keelega üle ja lülitusin jälle küttimise ja koriluse režiimile.

Käed sülle tagasi, kerge üleolek otsustava pausi märgiks, sihitud pilk ja tabav naeratus.

Ma ilmselgelt mõtlen seda pandavamat. Teise puhul polnud midagi küttida, see oli juba raamatusse kaevunud.

Probleem oli selles, et ma olin janu kätte suremas ja mul oli jõhker kusehäda, aga ma ei julgenud enam oma eritamistega rohkem tähelepanu tõmmata.

Nii ma siis hoidsin kogu südamest kinni, aga süda polnud asja juures. Süda oli põies.

No ei keskendu see poiss. Üldse ei keskendu. Või siis keskendub, aga halvasti: kirves jättis külmaks ja püss ei teinud välja.

Õige, vale, no OK. Ikka juhtub.

Vale küll, aga mitte ainult. Üks asi kriipis veel…

Minu ema, nagu ma enne tordilõikamise juures mainisin, oli kooliõpetaja.

Kooliõpetaja suure K-ga nagu Kaalutlus- ja Kujutlusvõime Kasvatus, mille Kaljukindel Kultiveerija ta oma eluajal olnud oli.

Raamatud olid meil kodus tähtsal kohal. Isegi väga tähtsal. Ja täna on nad ka minu kodus väga tähtsal kohal.

Selles haledas hütis, selles vanas lapsikus ja laokil hinges, mis on mu põhiline elukoht, moodustavad, toestavad ja püstitavad raamatud ja kultuur kandvaid seinu, kogu aeg, aegade algusest peale.

Aga nüüd oli miskit paigast ära: iludus (suurepärane nahk, päevitunud jume, ahhaadivärvi silmad, täiuslik nina, jumalik suu, juuksed, mida tahaks silitada, rinnad, mille eest võiks hinge müüa, põsed, mida tahaks suudelda, käed, mida tahaks suudelda, käsivarred, mida tahaks suudelda, keha, mida tahaks… ee… sublimeerida) luges mingit saasta (ma lasen teil kõige hullemat ette kujutada) (ei-ei, sellest veel mõttetum) (selline pseudoromaan pseudogurult teie sisemuses kannatava tõelise blondikese personaalseks arenguks) ja koledik (lame, plass, äranälginud, nõmedalt riides, rohekad juuksed, näritud huuled, rabedad käed, mustad küünealused, augustatud kulm, augustatud nina, tätoveeritud randmed, needitud kõrvad, keha, mille tahaks ära keelata) luges Delacroix’ päevikut.

Oo, Cupido! Oo, sa nurjatu!

Küll sa oled armutu, sa väike paljaspee.

Küll sa oled armutu ja kuidas sa oma vaese kaitsetu uluki närvidega mängid…