Tänasel päeval on alternatiivmeditsiin aktuaalsem teema kui kunagi varem. Maailmas, kus igaüks saab googeldada ja leida endale sobivat infot, leidub paraku väga palju inimesi kes selle pealt kasu lõikavad, kirjutab raamatublogija Laura-Kristiina Valdson.
Eriti kerge «saak» on need inimesed, kes on Lääne meditsiinis mingil põhjusel pettunud. Inimesed elavad kauem kui kunagi varem, kroonilisi haigusi on palju ning ravimitel erinevad kõrvaltoimed. Igaüks tahaks enda probleemile imeravi. Paraku keerleb alternatiivmeditsiini ümber palju valeinfot, soovmõtlemist ning liialdatud lubadusi. See võib olla koguni ohtlik, eriti kui inimene keeldub tavapärasest ravist.
Aprillis on Argo kirjastuselt ilmunud emeriitprofessori Edzard Ernsti ülevaatlik teos «Alternatiivmeditsiin. 150 meetodi kriitiline hinnang», milles käsitletakse erinevate meetodite efektiivsust ning ohutust. Tegu on akadeemikuga, kes on avaldanud alternatiivmeditsiini teemal rohkem artikleid kui ükski teine (üle tuhande), olles uurinud seda 25 aastat oma elust.
Enne raamatust muljetamist seletan korraks enda vaatepunkti. Kui pean valima kahe meetodi vahel – tõenduspõhise ja alternatiivse, siis valin alati tõenduspõhise. Samas tahan teada kõrvaltoimeid. Enda eriala tõttu tean, kui ranged kontrollid peavad ravimid läbima müügiloa saamiseks. Inimestele meeldib rääkida kõrvaltoimetest, tegelikult on need pikad kõrvaltoimete nimekirjad vajalikud selleks, et ravimi saaks ohu korral turult tagasi kutsuda. Seega, ranged ravimiuuringud on vajalikud inimese ohutuse tagamiseks. Nendes uuritakse raviaine efektiivsust mingi haiguse ravis (ka sümptomaatilises ravis) võrreldes platseeboga. Mis puudutab alternatiivmeditsiini, siis suur enamus meetoditest pole efektiivsemad kui platseebo ehk tavaline suhkrutablett. See on minu probleem alternatiivmeditsiiniga.
Samuti teeb murelikuks, nagu autor raamatus kirjutab, informeeritud nõusoleku puudumine ning hooletusse jätmine. Hooletusse jätmine tähendab olukorda, kus inimese tervis halveneb või satub ohtu, sest ta jäi ilma toimivast ravist. Reaalne näide raamatust: diabeedihaige ei saa insuliini ja sureb, kuna tema või vastutav pereliige usub alternatiivmeditsiini. Kõikidest nendest probleemidest kirjutab autor raamatu esimeses osas põhjalikumalt.
Alternatiivmeditsiini pooldajate tüüpiline argument, mille autor näiteks toob ja mida ise kuulnud olen, on see et konventsionaalne meditsiin keskendub ainult haiguste sümptomaatilisele ravile ning haiguste juurpõhjustele rõhku ei panda. Tegelikult keskendutakse ka juurpõhjustele, näiteks on aastakümneid räägitud, et rasvumine on oluline kardiovaskulaarsete haiguste riskitegur, nagu ka väheaktiivne, istuv eluviis. Samuti räägitakse spordi tegemise positiivsest mõjust depressioonile. Haiguste kujunemist mõjutavad paljud eri tegurid, aga olulisematest riskidest arstid räägivad ning teaduskirjandus samuti. Samuti tekib küsimus, et kui inimesel on haigus, mille sümptomeid saab raviga leevendada, siis miks peaks selle asemel valima alternatiivse meetodi, millel puudub tõenduspõhisus?
Seejuures mul pole mitte midagi erinevate alternavmeditsiini teraapiate vastu, mis inimeste seisundeid kergendavad. Näiteks erinevad meditatsiooni vormid, jooga, mindfulness, samuti ravimtaimede kasutamine (olgu öeldud, et ka autor teadvustab, et taimed sisaldavad keemilisi ühendeid mis avaldavad mõju – eeterlikke õlisid, fenoolseid ühendeid, flavonoide jne). Küsimus on pigem selles, et taimeravi ning meditatsioon sobivad näiteks kergemate terviseprobleemide korral. Näiteks tugeva palavikuga inimene ei peaks palaviku alandamiseks jooma pärnaõieteed (mis on kerge palavikku alandava toimega), vaid eelistama paratsetamooli või ibuprofeeni. Samamoodi tugevate paanikahoogudega inimest ei pruugi meditatsioon alati aidata. Alternatiivmeditsiini peaks kasutama väga kriitilise meelega õigel hetkel, aga mitte eelistama seda tõenduspõhistele meetoditele. Teinekord võib tasakaalupunkti leidmine olla väga raske, eriti olukorras kus inimene on meditsiinis pettunud.
Raamat jaguneb kaheks osaks, millest esimene on pigem sissejuhatav ning selgitav. Ernst keskendub tõenditele, milliseid tõendeid uskuda, mis on alternatiivmeditsiini võimalikud ohud ning eetilised probleemid. Oluline on rõhutada, et ta ei kritiseeri raamatus kõiki teraapiaid. Näiteks üht meditatsiooni vormi, mindfulnessi peab ta efektiivseks mõningate seisundite leevendamisel. Kõikidel teraapia vormidel on erinev taust, efektiivsus ning ohutus. Homöopaatia ja jooga kuuluvad mõlemad alternatiivsete meetodite alla, olgugi et üks neist on palju turvalisem ning efektiivsem.
Teises osas kirjeldab autor erinevaid teraapiaid, alustades homöopaatiast, kiropraktikast, taimeravist ning lõpetades kupupanemise, akupunktuuri ning kristalliteraapiaga. Ühtlasi hindab ta iga meetodi positiivseks, vaieldavaks või negatiivseks. Eraldi hindab ta usutavust, efektiivsust, ohutust, maksumust ja kasu-riski suhet. Mõningaid ma eelnevalt teadsin, osasid oletasin ning üksikud tuli ka üllatusena. Väga palju oli selliseid teraapiaid, millest lugesin esimest korda. Suukaudsete raviviiside kuningakepiõli peatükk oli üks vähestest, kus tahtsin autorile vastu vaielda, kuid see oleks rohkem tähenärimine. Laias laastus olin autori hinnangutega nõus. Tegelikult on raamatu teine osa väga praktiline just neile, kes mingil hetkel kaaluvad alternatiivteraapiat, kuid pole kindlad selle efektiivsuses. Ning mis veel olulisem, ohutuses. Edaspidi suhtun ma kiropraktikasse palju kriitilisemalt. Arvan siiralt, et see on hea raamat, mida oma raamaturiiulis omada.
Kokkuvõttes soovitan Edzard Ernsti raamatut «Alternatiivmeditsiin. 150 meetodi kriitiline hinnang» neile, kes tahavad paremini mõista alternatiivmeditsiini, selle eri meetodite efektiivsust ja ohutust ning praktilist käsiraamatut riiulisse. Kindlasti on teosest üht-teist õppida või korrata ka tervishoiutöötajatel, eeskätt sellepärast, et iga pakutava teraapiaga pole võimalik end kursis hoida. Autor on Saksamaal sündinud ja õppinud, nii et see käsitlus pole vaid ameerikakeskne.