Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Naiste raamat, mida on hea ja mõnus lugeda

Sirpa Kähkönen 2010. aastal. FOTO: Anneli Sara / Wikipedia

Sirpa Kähkönen on Soomes tuntud oma ajalooliste ja sotsiaalseid teemasid käsitlevate romaanidega. Samuti murdekeelt kasutava autorina. Selline on ka tema Kuopio linna ümber koonduv sari, mille kaheksas raamat «Nõmmeliivatee» on.

Kõik need romaanid on iseseisvad teosed, loetavad ka eraldi ning «Nõmmeliivatee» puhul ei ole tunnet, et midagi oleks puudu. Pigem on üsna loomulik, et sarjast valiti tõlkimiseks just viimane raamat, kus – teadupärast raskesti tõlgitav – murdekeelsus on taandunud sedamööda, kuidas tegelased maalt linna elama asuvad ja aeg edasi läheb. Inimesed muutuvad aja jooksul, ajad muutuvad aja jooksul ning koos inimeste ja ajaga muutub ka keel. «Nõmmeliivatee» on jõudnud 1970ndate algusesse ning koos sellega on keel, milles tegelased mõtlevad ja räägivad muutunud kaasaegsemaks, kirjakeelsemaks.

Sirpa Kähkönen, «Nõmmeliivatee» FOTO: Koolibri

«Nõmmeliivatee» sobib eraldi lugemiseks sellegi poolest, et just siin saab selgeks nii mõnigi seik tegelaste varasemast elust. Juba raamatu kaunis pealkiri (originaalis «Muistoruoho», otsetõlkes mälurohi või mäluhein, aga tähenduselt ikka seesama thymus serpyllum, millele eesti keeleski viidatakse) viib mõtted teistele radadele kui seda teeks taime kirjakeelne nimi nõmm-liivatee. Nagu raamatu toimetaja Ülle Kiivet on öelnud, ei pea nõmmeliivatee ju olema mitte ainult taim, see võib olla ka üks kitsas liivane tee, mis mändide ja kaljude vahel loogeldes viib paljajalu astuja tagasi lapsepõlve ja noorusaja maastikele, millest polegi alles jäänud muud peale mälestuste ja nõmm-liivatee lõhna.

See on naiste raamat. Sõja läbi teinud, Karjalast evakueeritud vananevate naiste, naiste, kes on oma meestest ilma jäänud või kellele pole neid kunagi olnudki, aga kolmel neist on lapsed ja leidub ka mõni lapselaps, kes muudab kurbuse aja ühtlasi elu lõbusaimaks ajaks. See on vanaemade ja laste, elukestva sõpruse, minevikuhetkede ja muutumise, iseenese tundmaõppimise raamat. «Nõmmeliivatee» annab hääle sõja läbi teinud naistele, et nad võiksid endast välja valada kogu kurbuse, mida terve nüüdseks juba kadunud põlvkond naisi, on liiga kaua ja vapralt endas kandnud, ilmutab lugejale argielu pinna all voogavat, mille jaoks pole õieti sõnu, aga mis on ja annab tunda. Või nagu tunneb Siiri:

«Endine tungleb minus kandiliste tükkidena, mis voolavad välja otse minu kehast, otsekui liikvele läinud jääpangad, kõvad ja teravate servadega. Need ei ole pildid ja neid ei saa ka sõnadeks, ainult tunned neid sisikonnas.»

Kähkönen oskab ühtviisi ilmekalt kujutada maailma nii küpse inimese kui lapse silme läbi. Uue tahu lisab romaanile oma häälega 8-aastane Hilla, Anna ja Ida ühine lapselaps, vanade inimeste keskel kasvanud tüdruk, kellele on pandud vanaemade lootus, et tema oskab elada paremini, õnnelikumalt. Ühtlasi avaldub siin vanavanemate ja lastelaste suhte põline erilisus: lapselastega ei taheta korrata oma vanemate ja iseenda vigu.

Hilla aga tunneb end oma varaküpsuses täiskasvanute eest vastutavana, taha tahab teha, mis suudab, et nad oleksid õnnelikud ja olemas, kuid tunneb samas, et see on tema jaoks liiga raske. «Täiskasvanutel läheb alati tuju pahaks, kui neile öelda, mis tunne sul on. Mina püüan kõik aega mõelda, mida võib öelda, aga alati tuleb suust midagi, mis kõik ära rikub. Ma pingutan alati, et oleksin täiskasvanute näo poole ja et neil oleks minu poole rõõmus nägu. See on nagu päikese käes olemine. Püüan olla nii, et ta alati paistaks.»

Õnneks saab Hilla veel teisegi soojusallika, kui leiab pioneerilaagrist omavanuse sõbra. See, et Soomeski olid seitsmekümnendatel pioneerid, võib tulla üllatusena mitte ainult meile, vaid noorema põlvkonna soomlastele endilegi, ent vasakpoolsus ja töörahva liikumine oli toonases Soomes tõepoolest aktiivselt olemas. Tõsi, eks need pioneerilaagrid olid lõpuks eelkõige ikkagi suvised lastelaagrid, laagrilõkete ja mängude ja muuga. Raamatu Hilla võtab siiski tõsiselt pioneeride ülesannet rahu kaitsjana. Seitsmekümnendad olid ju ühtlasi Vietnami sõja aeg ning õhtused teleuudised tuletavad Hilla vanaemadele liiga elavalt meelde üht teist sõda, mille mälestused on veel rahva meeles.

«Nõmmeliivateed» on hea ja mõnus lugeda. Selle argihetkedes on palju ilu ja hubasust, naiste vahelistes suhetes soojust, hoidmist ja mõistmist. Neli sõbrannat, Anna, Ida, Siiri ja Helvi, saavad kordamööda sõna, meenutavad minevikku, muuhulgas asju, millest pole kellelegi rääkinud, aga ühtlasi kohanevad maailmaga, kus ei pea elama sõjas, hirmus ega puuduses. Kähkönen kujutab väga liigutavalt, kuidas vabanemine mineviku kammitsatest – olgu selleks kombed, mees või sõda – hakkab vähehaaval avalduma ka naiste elus. Võib osta liitri jäätist ja selle kohe ära süüa, kui tahtmine tuleb, võib loobuda sukahoidjast ja alusseelikust, kui julgust jätkub, kolida teise linna või püüda välja uurida, kes ma selline tegelikult olen ja mis mulle meeldib.

Ühtlasi on raamat ood elukestvale sõprusele, mis muutub seda hinnalisemaks, mida kauem ta kestab, ent mida tuleb ometi hoolega hoida nagu mõtleb Helvi, silmitsedes oma hiljuti abikaasa kaotanud sõpra:

«Anna pöörab end minu poole ja valgus paistab temast peaaegu läbi, vanast mullilasest aknaklaasist langev valgus; ta on hõre ja habras nagu aastakümnete eest kootud puuvillane kangas, vastupidav ja palju kasutatud, leelises leotatud, tulises vees keedetud, kurikatega pekstud, palju kordi mustaks läinud ja jälle uuesti puhtaks saanud, sajad korrad tuule kätte riputatud ja sadu kordi ka läbi pesurulli sikutatud. Juba viledavõitu ja laiguliseks pleekinud, aga ikkagi peab vastu.

Ja mina mõtlen, et kõik muu võin oma kõrvalt kaotada, aga mitte seda sõpra.»

Või Siiri sõnadega:

«Ida on keeruline sõber. Keeruline ja armas. Meil ei ole olnud sedasorti lobisevat sõprust, nagu olen tähele pannud kasvõi Anna ja Helvi vahel. Idaga rääkides põrkad peaaegu sedamaid tankitõketele ja okastraataedadele ning ealeski ei või olla päris kindel, kus need on, kui oled ka pool eluaega kulutanud nende kaardistamisele. Võib ka olla, et need vahetavad kohta – iga kord, kui kohtume, põrkan alati uue vastu. Aga ega Ida noores põlves niisugune olnud. Ja selle pärast, mis ta oli noorest peast ja selle pärast, mis teda muutis, ei jäta ma teda iialgi.

Aga temaga rääkimine on siiski neetult raske ja just seda peaksin praegu tegema, ja veel nendest rasketest mineviku asjadest.»

Piret Saluri tõlge on laitmatu nagu alati. Teeb suurt rõõmu, et leidub tõlkijaid, kes teevad oma tööd pühendumuse ja kohusetunde, südame ja hingega ega jää rahule enne, kui iga autori mõte ja sõna on saanud eesti keeles õige kuju. Tema tõlke tugevus seisnebki eelkõige sõnades, selles kuidas tajuda keele kihistusi, tunnetada ajastut. Saluri ei luba endale vähimatki lohakust ega autori tekstiga hooletut ümberkäimist: kõik sõlmed tuleb lahti harutada, midagi ei tohi lihtsalt läbi raiuda.

Ja veel mõelge siia juurde üks lapike vürtsikalt lõhnavat nõmm-liivateed keset kaljusid ühe suure järve ääres.

Tagasi üles
Back