:format(webp)/nginx/o/2021/04/29/13752165t1hd159.jpg)
30. aprillil tähistab «Pettsoni ja Finduse» lugude autor Sven Nordqvist oma 75. sünnipäeva. Pettsoni-lugude tõlkija Ülle Kiivet kirjutas selleks tähtpäevaks oma kohutumisest ja kogemustest Sven Nordqvistiga.
SVEN NORDQVIST 75 ⟩ Kuidas muhe vanaisa ja tema alatasa sekeldustesse sattuv kass Eestisse jõudsid
Aastal 1982 võitis arhitekt ja kunstnik Sven Nordqvist Rootsi Opali kirjastuse lasteraamatuvõistluse oma looga «Agaton Öman ja tähestik». Raamat tutvustas lastele pildis vimkadega tähestikku A-st kuni rootsi tähestiku viimase tähe Ö-ni. Autori meisterlik kujutuslaad, samuti muhe huumor meeldis kirjastusele niivõrd, et aastal 1984 ilmus Nordqvisti järgmine pildiraamat «Pannkoogitort». Selles raamatus tegutsevad metsatalus elav Pettsoni-taat ja kass Findus, kes oskab rääkida. Et tegelased hakkasid meeldima nii kirjanikule endale kui lugejatele, siis sündis neist veel seitse pildiraamatut ja hiljem veel mõned erinevas formaadis raamatud.
Nordqvist oli oma sõnul «proovinud paljusid erinevaid loomingulisi tegevusi multifilmide tegemisest majaehitamiseni», aga sestpeale jäigi tema põhitegevuseks lastekirjandus. Ta ise ütleb, et «kirjutasin oma esimese lasteraamatu ja samal ajal kasvatasin ka oma lapsi, nii on praktiliselt kõik, mis ma olen teinud, seotud lastega.»
Mina kohtasin Pettsonit ja Findust esimest korda 1991. aastal ühel rootsi perekonnal külas olles. Sven Nordqvisti raamat ja selle lummavalt ilusad pildid oli tõeline elamus. Ja pereisa oli nagu otse sellest raamatust välja astunud. Kaabu oli küll puudu, aga Pettsoni ormis habe, kaval pilk prillide taga ja muhe huumor olid igatahes olemas. Ehk oli tagatoas ka triibuliste pükstega kõnelev kass?
Rootsist Eestisse
Otsisin raamatud raamatukogust üles ja lugesin läbi, ostsin mõned endalegi ning tõlkisin neid oma lastele õhtujutuks. Võtsin nõuks teha kõik selleks, et nendest imelistest piltidest ja mõnusatest lugudest saaksid osa ka teised eesti lapsed.
Esimene Pettsoni-raamat ilmus eesti keeles aastal 1999. Järgmise ilmumiseni läks veel aega, aga siis tuli välja multifilm, mis Pettsoni ja Finduse igas lastega peres armsaks ja omaseks tegi.
Lapsi võlub Pettsoni ja Finduse lugude juures kindlasti eelkõige kass Findus ja tema ootamatud ideed. Just tema pärast satub Pettson alatasa sekeldustesse. Samas on Pettson ise muheda vanaisakujuna tore ja turvatunnet loov nii nende jaoks, kes saavad omaenda vanaisa põlvel istuda, kui neilegi, kellel seda võimalust ei ole.
Kõigile midagi
Pettsoni raamatud on üles ehitatud nii, et kuni sa lapsele teksti ette loed, saab tema piltidelt Nordqvisti loodud võlumaailma pisidetaile uurida. Alati on lapsel ka omalt poolt huvitavaid tähelepanekuid lisada. Nii saab kokku palju mahukama raamatu, ja iga kord hoopis erineva.
Vanemale põlvkonnale meenub talupilte vaadates kindlasti noorusaeg. Ka lapsed saavad teada, kuidas vanasti elati ja milline oli elu talus oma peenramaa, värkstoa, kanakuudi ja koduloomadega. Ja siis need krähmud! Kuhu nad ka ei poe ja mida ei tee!
/nginx/o/2021/04/29/13752183t1h297c.jpg)
Pettsoni ja Finduse lood viivad meid pildiliselt ajas tagasi. Kujutatu on õdusalt rootsipärane oma ookerpunaste valgete liistudega majade, aiamaa ja õuehoonetega. Aga lugedes selgub, et tegevused ja tüübid on ajatud ja kehtivad igal pool. See on nagu paarisuhte filosoofiline mudel, kus ühe katuse all elavad rahulik ja traditsiooniline ning tormakas ja uuendusmeelne tüüp. On ju vanema põlvkonna eesti pere sageli selline, kus memm tormab ees, algatab kõiksugu ettevõtmisi ja nõuab võimatute ideed elluviimist, taamal aga toriseb flegmaatiline taat, kes iga asja üle pikalt juurdleb ja üheksa korda üle mõõdab. Vahel lendab küll sõnu ja sädemeid, ehk isegi tasse ja taldrikuid, aga kui teineteisest hoolitakse, siis leitakse alati sõbralik ja armastav kompromiss. Asjad sujuvad.
Seesugust hoolivust ja armastust õhkubki Pettsoni ja Finduse maailmast.
Kaugele rännanud tegelased
Nagu Astrid Lindgreni ideaalmaastikud on leidnud tee meie kõigi südamesse ja saanud osaks meie lapsepõlvest, nii toidavad meie hinge ka Pettson ja Findus. Ja koos nendega saame sõbraks ka igal pool sekeldavate krähmude, eneseväljendust ihkava ooperiväärilise häälega kuke, rumalavõitu lehmade ja mopsis nokaga kanade ülemuse Prillaga.
Nüüdseks on taat ja kass reisinud üle kogu laia ilma, ehkki neid tuntakse eri riikides erinevate nimede all. Nii tegutsevad Soomes Viiru ja Pesonen, Saksamaal Pettersson ja Findus, Prantsusmaal Pettson ja Picpus, Norras lihtsalt taat ja kass. Kõikjal võidavad nad inimeste südamed oma muheda huumori, vanamoodsa ja looduslähedase eluviisi ning asjaliku ettevõtlikkusega.
Sven Nordqvist ise on öelnud: «Ma ei kirjuta mitte niivõrd selleks, et lugu rääkida, vaid selleks, et elada veidi aega vabas ja piirideta muinasjutumaailmas. Lasteraamatus on oluline kujutlusvõime, et näidata tavapärasest erinevaid võimalusi, kutsuda lapsi mujale kui igapäevaellu.»
Sven Nordqvist 75
«Pannkoogitort» oli kavas välja anda ühe raamatuna. Nordqvisti uutes raamatutes pidid tegutsema juba hoopis teised kangelased. Aga Pettson hakkas meeldima nii lugejatele kui kirjanikule endalegi. Nii tekkis taadi ja kassi lugusid väikese vahega aina juurde (1986. aastal «Rebasejaht», 1987 «Vaene Pettson», 1988 «Pettsoni jõulud», 1990 «Pettsoni peenramaa», 1992 «Pettson telkimas», 1996 «Kireja kukk»). Aastal 2001, kui ilmus «Kuidas väike Findus kaotsi läks» ja ära oli räägitud lugu sellest, kuidas Findus kassipojana Pettsoni tallu sattus, lubas autor, et see on kõik ja rohkem need tegelased raamatusse ei ilmu. Tervelt kümme aastat ei ilmunudki. Aga siis tuli mõte kirjutada raamatuks kunagine teatritükk ja 2012. aastal sai kaante vahele Pettsoni ja Finduse uus vahva seiklus nimega «Findus kolib välja».
Kõik eestikeelsed Pettsoni ja Finduse raamatud on ilmunud Koolibris, mõni neist lausa mitu korda.
1999 «Pannkoogitort»
2005 «Rebasejaht»
2006 «Vaene Pettson»
2007 «Pettsoni jõulud»
2008 «Kuidas väike Findus kaotsi läks»
2010 «Pettson telkimas»
2011 «Kireja kukk»
2012 «Pettsoni peenramaa»
2013 «Findus kolib välja»
Peale suurte Pettsoni-raamatute on ilmunud ka väikesed papist raamatud «Pettson ja Findus mängivad peitust» (2014), «Pettson, kas sa niiviisi oskad?» (2019), «Pettson ja Findus ehitavad autot» (2021), pusleraamat «Kus on Pettson» (2016) ja pikem juturaamat «Pettsoni jõuluvanamasin» (2015). Äsja ilmus Sven Nordqvisti 75. juubeli tähistamiseks «Suur Pettsoni ja Finduse raamat», kus peale viie juba ilmunud loo saab mõistatusi lahendada ja meisterdada ning näeb ka Nordqvisti piltide visandeid.