KATKEND ⟩ «Seni kuni mina haavatud ei olnud, polnud juhtunud mitte midagi»

Saksa vägede transport Utrechtis. Foto tehtud 20. mail 1940. Foto: Akg-images/ Scanpix

Ilmunud on Loomingu Raamatukogu järjekordne number, Willem Frederik Hermansi «Hoitud maja», mille on tõlkinud Kerti Tergem. See on lõikavalt täpne lugu sõja toodud kaosest ja kannatustest, inimloomuse uskumatust, aga autori meisterlikkuse tõttu ometi usutavast hävitusvõimest. Loe raamatust katkendit!

Willem Frederik Hermans, «Hoitud maja». Foto: Loomingu Raamatukogu

Hollandi XX sajandi kirjanduse mitmes mõttes suur üksiklane Willem Frederik Hermans on oma kirjanikuolemust ühe lühijutu lõpus iseloomustanud nii: «Loov nihilism, agressiivne haletsus, täielik misantroopia.» Teise maailmasõja lõpupäevadest jutustav «Hoitud maja» on selle hoiaku ilmekas väljendus: lõikavalt täpne lugu sõja toodud kaosest ja kannatustest, inimloomuse uskumatust, aga autori meisterlikkuse tõttu ometi usutavast hävitusvõimest. 

Tõlkija Kerti Tergem tutvustab autori elu ja loomingut põhjalikus järelsõnas lähemalt. 

***

Siin ei olnud kedagi peale minu. Elanikud olid ilmselt põgenenud või evakueeritud. Minu suunas tuli kaks koera, sirutasin käe nende poole, ent nad jooksid teineteise sabas minema ega teinud must väljagi. See tekitas minus tunde, nagu oleksin surnud, justkui mina neid näeksin, nemad mind aga mitte. Ma ei suutnud saada lahti mõttest, et nad jooksid otse läbi minu ja mitte minust mööda. Midagi polnud kuulda peale nende lõõtsutamise ja küünte kõpsumise munakividel. Hüljatud majad olid sellises seisus, otsekui asuks nad iga hetk liikvele ja koguneks minu ümber, pakkudes ennast nagu naised reisijutustustes Indohiinast.

Sõda polnud tegelikult kunagi aset leidnudki; seni kuni mina haavatud ei olnud, polnud juhtunud mitte midagi. Teisi inimesi polnud kunagi olemas olnud, terve minu eluaja, mitte kusagil ilma peal. Peatusin ja vabastasin end oma varustusest. Üksnes püssi, kiivri, täägi, padrunid ja käsigranaadid hoidsin alles. Nõnda astusin piki madalat kivirinnatist, mille taga, kaugel allpool, laotus kolm punast tenniseväljakut. Ma ei mäletanud enam, kuidas tennist mängiti, ma ei teadnud enam, mida tähendasid võrk, valged jooned, kõrge valge tool, see must rull ühes nurgas. Minu selja taga loojus päike ja peegeldus minu ees oleva maja suurtel akendel. Iga sammuga, mis ma astusin, moondus järjestikku üks akendest suureks läikivpunaseks vaskplaadiks. Ning siis helkisid aknad veel üksnes pigimustalt. Ma seisin otse maja ees.

Maja iseenesest ei olnudki nii suur, kuid kõik selle osad olid suured. Aknad olid ühes tükis lõigatud peegelklaasist, uksepiitadel oli kõrgust kahe korruse jagu, kogu fassaadi ulatuses laius rõdu.

Majaesist kallakut kattis tumeroheline muruplats, eemal troonis keset seda jäme plaatan. Latva oli korduvalt pügatud, nõnda et see nägi välja nagu võllapuu, kus on ruumi tervele perele. Klaasist ja sepisest välisuks oli paokil.