:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/29/13752565t1h2aaa.jpg)
Kui Pariisi reisida ei saa, siis kuidas oleks ühe mõnusa jalutuskäiguga läbi raamatu vahenduse? Üle kümne aasta Pariisis elanud giid Marina Laikjõe viib lugeja läbi äsja ilmunud raamatu «Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis» jalutama sellesse maailma kõige romantilisemasse linna.
/nginx/o/2021/04/29/13752359t1h43dd.jpg)
Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat «Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis» annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks.
Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu Ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumides ja lossides.
Kuna «tänu» maailmas toimuvale Marina Laikjõe ei saanud eelmisel kevadel Pariisis armastatud ekskursioone teha, siis pani ta Pilgrimi kirjastuse ettepanekul oma kullafondi teadmised raamatusse. Raamat on mõeldud teejuhiks kõigile neile, kes seda imelist linna külastavad ja armastavad.
Loe raamatust katkendit!
***
PARIS, mon amour
Prantsusmaad külastab aastas 87 miljonit inimest, Pariisi 30 miljonit. Neist seitse miljonit käib Eiffeli tornis ja kümme miljonit Louvre'is. Ainuüksi suveniiride eest jätavad nad siia kolm miljardit eurot. Pariis on hästi koostatud kompositsioon sildadest, majadest, skulptuuridest, parkidest, vaateakendest, kohvikutest, kaldapealsetest ja tagahoovidest, millest kõigest võib rääkida tunde ja millest on Internetis lõputult materjali.
Raamatuidki on Pariisist kirjutatud lugematul hulgal igas võimalikus keeles. Miks oli siis nii vältimatult vajalik kirjutada veel üks? Tänaseks olen Pariisis ekskursioone teinud 25 aastat. Aastast 2017 olen siin töötanud Pariisi Ülikooli poolt koolitatud ja litsentseeritud giid-lektorina. Siiski võin peale pikka Pariisi tutvustavat tööpäeva ikka ja alati koju minnes armunud pilgul ringi vaadata ja ohata: «Pariis on kõige ilusam linn maailmas!» Elukutselise õpetajana on minu geenides uudishimu ja janu teadmiste järele ning loomulikult ka teadmiste jagamine. Oma suures austuses ajaloo, kunsti ja arhitektuuri vastu olen siiralt veendunud, et millegi või kellegi mõistmiseks või hukka mõistmiseks tuleb seda enne päriselt tundma õppida.
Kümne aasta jooksul Pariisis elades olen ruutmeetrite ja kivide vahelt leidnud palju paeluvaid lugusid inimestest, kes tegid Pariisist just selle, mis ta praegu on. Et Pariisist ülevaade saada ja tema hinge puudutada, ei peagi igal pool käima. Kui ma majade kirjeldamise asemel oma jutuga hoopis kaugemale ajalukku sõidan, tähendab see seda, et minu arvates on oluline selgitada tagamaid. Mõnikord viib lugu hoopis teisele reele, aga ju selle lahtiseletamine on olnud oluline.
Pariis on mõneti nagu inimene - kõigi oma murede ja rõõmude, kortsude ja krahhidega, aga eelkõige emotsioonidega. Ja kas pole just emotsioon parim kingitus, mida me peale armastuse oma lähedastele pakkuda saame? Seepärast olengi valinud teie jaoks välja mõned ilusaimad jalutuskäigud linnas, milles on muusikat ja rütmi, õhku ja valgust, põnevust ja lüürikat, koomikat ja traagikat. Raamatu, muusikapala või maali detailid võivad ununeda, kuid iial ei unune emotsioon, mida see teis tekitas. Seega on minu südamesooviks just see, et kui te omal käel Pariisi avastate, võiksid selle raamatu lood Pariisi ja tema hinge teie jaoks ellu äratada. Siis ei lahku te siit mitte ainult teadmistega, mis tulevad ja lähevad, vaid olete Pariisist teinud endale sõbra, kes teid ikka ja jälle tagasi ootab, sest tal on teile veel palju huvitavat rääkida.
2. jalutuskäik
Shakespeare, Hemingway ja ükssarvik
Ladina kvartal
Oleme nüüd Seine’i vasakul kaldal Ladina kvartalis, mis on Pariisi 5. linnaosa. See piirkond on eelkõige tuntud erilise atmosfääri poolest – siin on palju raamatupoode, koole ning vintage raama- tumüüjaid ehk bukiniste, keda võite näha Seine’i kaldapealsetel. Siin on keskaegsed kitsad tänavad ja Pariisi vanimad majad, mis pärinevad 16.–17. sajandist.
Kuidas Ladina kvartal oma nime sai? Kui Julius Caesar aastal 52 e.m.a parisiide asula vallutas, rajasid roomlased oma pealinna just Seine’i vasakule kaldale. Sinna kerkisid foorum, termid ja templid, teatrid ja amfiteatrid. Roomlased rääkisid ladina keelt ja ladina keel jäigi Prantsusmaa riigikeeleks 1539. aastani, kui Prantsuse kuningas François I oma ediktiga prantsuse keele riigikeeleks muutis. Senini olid ka kõik raamatud ladina keeles ning esimeseks prantsuskeelseks raamatuks sai Rablais’ «Gargantua ja Pantagruel» (1532). Samuti rajas kuningas Louis IX pihiisa Robert de Sorbon 1253. aastal üli- kooli, mis on tänini tuntud Sorbonne’i nime all, ning loomulikult oli ka tudengite omavaheliseks suhtluskeeleks ladina keel. Kõigest sellest koorubki põhjus, miks Ladina kvartalil just selline nimi on.
Ladina kvartali ringkäiku alustame väikeselt, kuid imeilusalt Viviani väljakult, kust avaneb parim vaade Jumalaema kirikule. Tundub, nagu oleks katedraal siinsamas, üle tänava, kuid tegelikult on ju vahel suisa jõgi. Viviani väljaku keskel näete väikest Pühale Julianusele (Saint Julien) pühendatud purskkaevu, mis pole küll kunagi vett pursanud. Siin on ka Pariisi vanim puu – akaatsia, mille istutas siia Henri IV aednik Robin ning seepärast kutsutakse puud nimega «robinier». Nagu näete, vajab 400-aastane puu juba korralikku toestust.
Vanima puu taga näete kirikut Saint-Julien-le-Pauvre, mis on samuti üks Pariisi vanimaid ning pühendatud samale pühakule kui Viviani väljaku purskkaev. Nimelt ehitati see 13. sajandil, umbes samal ajal Jumalaema kirikuga. Praegu on see kreekakatoliku kirik, mis on ka tuntud kontserdipaik. Võite osta pileti ja tulla siia näiteks Vivaldi «Nelja aastaaega» kuulama, sest akustika on siin erakordne. Siin võib näha ka katoliku kiriku kohta ebatavalist ikooniseina.
St-Julien-le-Pauvre on kirik, kus üliõpilased kuni 16. sajandini sagedasti kokku said. Kuna nad seal kõvasti lärmi lõid, olid naabrid pahased ja taolised kogunemised keelati tudengitele ära. Uueks kokkusaamispaigaks sai Saint Micheli purskkaev, mida läheme vaatama Rue de la Huchette nimelist tänavat pidi. Sellest juba allpool.
Pühale Julianusele on pühendatud veel kolmaski objekt – kiriku nurga tagant paremale Gallandi tänavale liikudes näete umbes teise korruse akende kõrgusel Pariisi vanimat bareljeefi. See on pühen- datud Julianuse elule. Legend räägib, et kord läks Julianus jahile ning vanaldaseks möödujaks kostümeeritud Saatan ütles talle, et kuni sina siin jahil käid, petab su naine sind teise mehega. Julianusel oli elu jooksul läinud meelest oraakli ennustus, et ta tapab oma vanemad, kuigi just selle vältimiseks oli ta naisega vanemate juurest kaugele metsa kolinud. Koju tulles nägi ta voodis kahe inimese jalgu ning arvates, et naine teda tõesti petab, tappis mõlemad. Siis aga tuli naine teisest toast elusa ja tervena ning selgus, et ta oli abieluvoodi Julianuse külla tulnud vanematele loovutanud. Kui Julianus aru sai, et ta oligi meeltesegaduses tapnud oma vanemad – nagu oraakel oli ette ennustanudki –, jättis ta oma senise elu ning hakkas erakuks.
Julianusest sai paadimees, kes inimesi inimesi ühelt jõekaldalt teisele vedas. Ühel päeval tuli leeprahaigeks maskeerunud Jeesus Kristus ning küsis oma kuuekapuutsi varjust, kas Julianus ka leeprahaigeid peale võtab. Julianus, kes ikka veel elas oma patukoorma all ja oli valmis selle heastamiseks ükskõik mida tegema, oli nõus. Hiljem vedas ta üle jõe veel teisigi leeprahaigeid, kuna leidis, et keeldumiseks pole temasugusel mingit õigustust. Loomulikult andis Jeesus talle nüüd tema patud andeks, Julianus aga ehitas kiriku ning pühendas oma ülejäänud elu vaeste aitamisele.
Rue Galland ise oli 17. sajandil rikaste ja ilusate elurajoon ning on tänapäeval üks kõige pildistatumaid tänavaid Ladina kvartalis. Edasi liikudes pöörame quuesti vasakule, rue du Fouarre’ile (fouarre – pr õled), kus ülikooli asutamise algusaastatel tudengid õlgedel pikutasid ja maja teiselt korruselt loengut pidavat õppejõudu kuulasid. Tänav oli mõlemalt poolt suletud, et keegi tudengeid häirima tulla ei saaks.
Taas vasakule pöörates jõuame Bûcherie tänavale. Peatume maja nr 37 juures, kus on imeline raamatupood – Shakespeare & Co – ning Wallace’i purskkaev.
Täidamegi kõigepealt oma pudelid värske joogiveega. Purskkaevul on kujutatud nelja Kreeka jumalannat ning selle kinkis Pariisile Inglise miljonär Sir Richard Wallace, kui linnas pärast Prantsuse-Preisi sõda (1870) veepuudus valitses. Vanasti olid joogikruusid ketiga purskkaevu külge kinnitatud, kuid tänapäeval on igaühel vaja oma pudelit. Linna kaunistavad Wallace’i purskkaevud on enamasti rohelist värvi, aga neid siiski ei jätku piisavalt. Pariisi linnapea on täiendanud linna veel ka modernsete veejoogiaparaa- tidega, kust lisaks ka gaseeritud vett tasuta juua saab.
Keskaegselt kaunite majade keskel seisab juba mainitud ingliskeelne raamatupood. Tegelikult on see vana, algse raamatupoe taassünni tulemus. Tormilistel 1920ndatel (täpsemalt 1919. aastal) rajas ameeriklanna Sylvia Beach Pariisi 6. linnajaos Odéoni tänaval Shakespeare & Co poe. Vaba mõtlemine oli tema suur kirg ning ta mõistis, et kui inimene palju ei loe, ei saa temast ka head kirjanikku. Seepärast laenas ta oma raamatuid andekatele noortele kirjanikele tasuta välja. Beachi pood tõmbas ligi palju Ameerika ja Inglise päritolu kirjanikke nagu Ernest Hemingway, Francis Scott Key Fitzgerald, T. S. Eliot, Ezra Pound jne.
See pood oli taolistele kirjanikele nagu võõrsilt leitud kodu. Beach lubas neil poe postiaadressi kasutada ning häda korral laenas neile isegi raha. Samuti aitas ta kaasaegse kirjanduse levikule päris otseselt kaasa, andes 1922. aastal välja oma sõbra James Joyce’i teose «Ulysses», kui kõik kirjastused seda avaldamast keeldusid. Beachi raamatuäri tegutses 1941. aastani.
Kui Saksa sõjavägi Pariisi vallutas, nõudis üks ohvitser, et Beach müüks talle viimase eksemplari James Joyce’i raamatut «Finnegans Wake». Beach keeldus ja ohvitser teatas seepeale, et tuleb pärast lõunat tagasi, konfiskeerib kogu Beachi poes oleva kauba ja laseb poe jäädavalt kinni panna. Niipea kui ohvitser lahkunud oli, kolis Beach sõprade ja klientide abiga kõik poes oleva oma teisel korrusel asuvasse korterisse. Selleks ajaks, kui ohvitser pärastlõunal naases, ei olnud poes enam mitte kui midagi, isegi mitte raamatupoe silti. Asi lõppes sellega, et Beach interneeriti kuueks kuuks Vittelisse ning tema raamatupood jäigi suletuks.