:format(webp)/nginx/o/2021/04/30/13755050t1h4f9f.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Mihhail Zoštšenko satiiri «Maga kiiremini», mis ilmus äsja Tänapäeva «Punase raamatu» sarjas.
Karl Martin Sinijärv soovitab imetoredat Vene absurdi
/nginx/o/2021/04/30/13755024t1h8334.jpg)
Vene nõukogude absurdikirjandus on klass omaette. Pole ka ime, kogu sovetiriik oli otsast otsani absurdil rajanev, absurdist toituv ja absurdi tootev üksus. Piisavalt tuhm sealjuures, et siiski lasta eksisteerida sedasorti nähtuskirjanikel nagu Bulgakov, Ilf/Petrov, Platonov või toosama Zoštšenko, otsapidi Dovlatovini välja. Kõigil noil õnnestus kuidagimoodi piisavalt ullikese-nägu ette manada, et kuidagimoodi oma kirjatööd ikkagi ära teha ja neid aegajalt avaldadagi. Aga eks kõik said suuremal või vähemal määral oma kolaka kätte ka.
Üpris kindlasti kvalifitseerub Zoštšenko klassikaks. Üsna kindel seegi, et tasub ja tuleb uuesti välja anda, et meelest ei läheks ja uus põlvkond näeks. Ma ei kujuta hästi ette, mis pilguga loeb Zoštšenkot noor inimene, kes bolševike mänguriiki ihusilmaga näinud ei ole, kas tajub ta toda absurdi, mis on teise absurdi sees peidus ja oluliselt suurem kui välimine. Miks ta ei võiks tajuda. Küllap teisiti, aga mingi pildi ta saab. Lõppeks ei ole me keegi elanud üheski teises ajas peale iseoma eluaja ning ainuke võimalus teistmoodi elusid proovida on läbi raamatute.
Zoštšenko puhul on muidugi see hea lugu, et ei pea tingimata püüdma tabada teab mis tahkusid, võib rahulikult lugeda kui naasama naljajutte ja pole muretki, et naerda ei saaks. Teatavate taustateadmiste olemasolul saab lihtsalt rohkem. Ja väga palju järjest lugeda ei jaksa, vähehaaval nautimiseks aga imetore raamat. Jätkubki kauemaks.