Valikud elus on oma teha! Kuidas neisse kergemalt suhtuda?

Tom Walsberg Foto: Kadri Valsberg

Kes on eluterve pohhuist? Tegelane, kes hoolib, aga ei muretse. Ta ei tee kärbsest elevanti ega satu pisiasjadest paanikasse. Ta ei võta elu liiga tõsiselt, sest ta teab, et ta niikuinii ei pääse sellest eluga. Maailmarändur Tom Walsberg selgitab oma lõbusas raamatus «Eluterve pohhuist», et valikute tegemine on enda teha. Siit leiad valikud, mida eluterve pohhuist teeb.

Eluterve pohhuisti valikud:

Eluterve pohhuist teab, et kui ta käib tööl, mis talle ei meeldi, siis on see tema valik.

Eluterve pohhuist teab, et kui ta on paks, passib telekat ja sööb igapäev pizzat, siis on see tema valik.

Eluterve pohhuist teab, et kui tal on inimestega halvad suhted, mis aastaid juba ei parane, siis on see tema valik.

Eluterve pohhuist teab, et kui ta elab elu, mis talle ei meeldi, suhtleb inimestega, kes on talle vastukarva ja teeb iga päev asju, mida ta ei taha teha, siis kõik see on tema enda valik.

Eluterve pohhuist on piisavalt kannatlik, et aeg-ajalt teha mida ta ei taha teha, vahel harva suhelda inimestega, kelle energia on raske aga ta teab, et teha sellist asja igapäevaselt on lihtsalt ajuvaba enesepiinamine.

Eluterve pohhuist usub, et lõpp on alati hea. Kui praegu veel ei ole hea, siis järelikult pole veel lõpp. Elutervele pohhuist usub, et hea võidab alati. Talle meeldib väga see tõestisündinud lugu.

•۰• Istunud kord Kalevipoeg jõe ääres. Mööda ujunud sitt, kes hõiganud: «Kalevipoeg, ma söön su ära!» «Kammooon,» vastand Kalevipoeg, «sa oled nii väike ja mina nii suur! Võimatu!» Püüdnud sita kinni ja söönd ise ära! Ja nii on alati, hea võidab paha. •۰•

Elutervel pohhuistil on minevikust ja tulevikust enamjaolt täiesti poogen! Ta teab, et elu on praeguste hetkede lõppematu jada ja iga hetk, mil ta mõtleb minevikule või tulevikule on raisatud hetk.

Ka eluterve pohhuist teeb aeg ajalt tulevikuplaane, aga ta ei ole selle pärast ärevuses ja hirmus.

Elutervele pohhuistile meeldib vahel harva meenutada vanu aegu ja nostalgiseda aga ta ei kahetse mitte midagi, sest ta teab, et ta käitus just nii nagu ta oli võimeline tol hetkel käituma.

Eluterve pohhuist ei kahetse mineviku otsuseid, sest ta mõistab, et ta tegi siis kahtlemata just parima otsuse, mida antud info ja antud sisetundega sel hetkel oli võimalik teha.

Eluterve pohhuist ei usu, et «Kes kannatab, see kaua elab». Aga ta usub, et see, kes on kannatlik, võib küll kauem elada.

Eluterve pohhuist teab, et kui talle maailm ei meeldi ja kõik närvi ajab, siis on põhjus pigem temas kui maailmas. Savi, et endale on raske tunnistada, et ise oled süüdi, kui läbi poriste prillide maailma vaatab. Ta ei hakka muutma maailma, vaid hoopis iseennast.

•۰• Vanaisa külastas jõulude ajal oma laste peret ja jäi teleka ees norsates magama. Krutskeid täis lapselaps määris vanaisale pulli pärast Šveitsi juustu vuntsidesse. Varsti vanaisa ärkas, krimsutas nina ja ütles: «Fuhh, siin haiseb midagi!» Igasse tuppa,kuhu ta läks, ikka haises kohutavalt. «Miks te ei korista, siin haiseb hullumoodi!?!» Siis ta läks välja jalutama ja värsket õhku hingama ning tõdes, et «Kogu maailm lihtsalt haiseb täiega!» •۰•

See kirjeldab väga hästi paljude tänapäeva inimeste ellusuhtumist. Me kõnnime mööda ilma ringi, tunneme halba haisu, sest meil on ees negatiivse veendumuse filter, kriitika uue vastu, põlgus normivälise vastu, hirm uue ees ja skeptisism, mille üle me vahel isegi uhked oleme. Kõik, mis on avatud, heatahtlik, vaimne ja ilus, see on lihtsalt liiga mage ja sellesse suhtub ratsionaalne inimene tohutu kahtlusega. Tihtipeale me oleme nagu Freud, kes arvas, et inimhinge domineeriv olemus on alateadlike hirmude ja himude kütkes väänlev egoistlik ja seksihimuline loom ning kõik ilus selle ümber on pelgalt kallerdis või garneering, sest ühendus meie superego ja teadlikusega on habras või lausa olematu. Pohlad sellest Freudist! Eluterve pohhuist ei vali uskuda, et me kõik oleme seest mingid ahned ja egoistlikud kollid.

Kui me mõistus töötab läbi negatiivse filtri siis, kõik, mida me kogeme, kõik, keda me kohtame, kõik mis juhtub, lihtsalt haiseb! Kui me vahetame kriitika ja sketpitsismi hoopis kiituse, tänulikkuse, avatuse ja imestuse vastu, siis lõhnab elu nagu lillepeenar.