Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

«Minu elu mõte – ma ei lase oma poega unustada, mitte kunagi»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Louise Douglase armastusromaanist «Maja mere ääres», mille RNA (Romantiliste romaanide autorite ühing) valis 2021. aasta parimaks põnevus- või krimisugemetega armastusromaaniks. Tõlkis Ülle Jälle.

Louise Douglas, «Maja mere ääres». FOTO: Kirjastus Pegasus

Edie tunneb kergendust, kui tema ämm Anna DeLuca sureb. Ta süüdistab Annat õnnetuses, mis hävitas tema perekonna. Ämma testament sunnib aga Ediet sõitma Sitsiiliasse, päranduseks jäetud villasse mere ääres. Kas ämm püüab neid isegi hauast endise abikaasa Joe'ga uuesti kokku viia? Edie ei kavatse sel juhtuda lasta! Enne, kui ta jõuab aga lahkuda, hakkab villa oma seinte vahel peituvaid saladusi üksteise järel avaldama.

Kes on tüdruk Anna kõrval nende lapsepõlvefotol ja miks on ühe tüdruku nägu pildil ära kraabitud? Miks tahab keegi või miski, et nad jätaksid mineviku rahule? Villa on koht, kus vanad kummitused tunnevad end koduselt, kuid kas nende pärand tuleb maha matta enne, kui Edie ja Joe saavad edasi liikuda...

Mitmete menukite autor Louise Douglas elab koos kolme poja ja abikaasaga Lõuna-Inglismaal, Bristoli lähistel. Tema romaane «The Love of My Life» ja «Missing You» on tunnustatud aasta parima romantilise romaani tiitliga.

***

Lennuk hakkas laskuma ja ma nägin aknast, kuidas Sitsiilia saare lõunakülg päikesesära keskelt nähtavale ilmub. Lennuki tiiva all oli hägune mägine maa, mida ümbritses türkiissinine vesi. Pilvetutid kogunesid Etna tipu ümber, mäe külgedel oli tume mets. Nägin laiuvaid linnu, kitsaid maanteeribasid, looklevaid jõgesid ja veehoidla säravsinist ristkülikut. Minu reis oli lõpusirgel ja Joe oli kusagil seal all, ootas mind. Viimast korda pidasin ma oma endise abikaasaga suurema tähendusega jutuajamise kümme aastat tagasi ning olin tookord öelnud, et soovin, et ta oleks surnud, ning ma olin mõelnud seda tõsiselt ja tema teadis seda ka. Olin näinud teda oma silme ees emotsionaalselt kokku varisemas. Olin selja keeranud. Ma ei teadnud, kuidas temaga nüüd suhelda. Ma ei teadnud, kuidas me hakkama saame.

Asi polnud selles, et meil oleks veel midagi ühist, kui valusad mälestused välja arvata. Teadsin Joe praegusest elust väga vähe ja ma ei teadnud, kui palju tema teab minu elust, kui üldse. Ta ilmselt ei teadnud, et minu jaoks oli kodu sõbranna Fitzi kolmetoaline maja Southville’is ja töötasin ma eripedagoogika õppetoolis St Sarah’ koolis Lõuna-Bristolis. Vabal ajal jalutasin Fitzi koertega või käisin Watershedi kinos subtiitritega Euroopa filme vaatamas. Vahel uitasin St Nicholasi turul ning ostsin Kariibi vrapi ja paar kera lõnga või kasutatud raamatuid. Suure osa energiast kulutasin Danieli mälestuse elushoidmisele, mis oli minu elu mõte – ma ei lase oma poega unustada, mitte kunagi. See ei tundu ehk eriliselt ilusa eluna, aga see oli minu elu ja ma olin sellega rahul. Tundsin end turvaliselt ega muretsenud, et võiks juhtuda kõige hullem, sest kõige hullem oli juba juhtunud. Sain kenasti hakkama ja kui Joe arvab, et ma ei saa, siis ta eksib.

Kogu see ängistus oli tema ema süü. Anna DeLuca oli põhjus, miks ma lennukis istusin ja miks Joe ootas mind Sitsiilia lennujaamas. Anna oli selle kõige taga, ta ei võinud meid rahule jätta, pidi ikka meie ellu sekkuma, meid mõjutama, meid liigutama nagu malenuppe veel ka nüüd, mitu kuud pärast surma. Kas ta polnud niigi meie elu hävitanud? Kas ta polnud põhjustanud piisavalt südamevalu? Martha oli öelnud, et Anna surm oleks minu jaoks millegi lõpp, aga Martha oli eksinud. Mõtlesin Anna väikesele südamekujulisele näole, mustadele juustele, ilusatele pruunidele silmadele ja väikestele valgetele hammastele, hingeõhu värskendamiseks kasutatud piparmündikommidele, ja minus hakkas kerkima kunagine raev.

Mu mõtteid segas minu kõrval istuv reisija, kes oma turvavööga sehkendades mu kätt riivas.

«Vabandust,» ütles mees, «palun väga vabandust.» Mehe kampsun vajus põrandale minu jalgade peale. See oli ebameeldivalt soe. Lükkasin selle vargsi tema poole tagasi. «Olen hirmus kohmakas,» ütles mees. «Mulle ei meeldi õhkutõus ja maandumine. Ajavad mind närvi.» Ta naeris kohmetult.

Nihkusin aknale lähemale, keerates selja tema poole. Viimane kord olin tõotanud, et ei iialgi enam, ja ometi siin ma olin, reisil, mida ma polnud planeerinud, teel kohta, kuhu ma minna ei tahtnud, närvilisusest rabe, pahane, et pidin selle peale aega ja energiat kulutama, kartes seda, mis ootab ees, ning kõike seda tema, Anna DeLuca ja tema lollaka manipuleeriva testamendi pärast.

Kõlaritest kostis piiks ja piloot teatas, et me maandume veerand tunni pärast. Ta ütles, et ilm Sitsiilias on ilus ja päikesepaisteline, sooja kakskümmend viis kraadi. Tore, mõtlesin ma, päikesepaiste oleks tore. Briti ilm oli olnud Anna surmast saadik hall ja ma olin olnud tujust ära. Mitte midagi polnud väga halvasti, aga midagi polnud ka hästi. Mul oli tunne, nagu oleks mul pidev pohmakas või mõjuks mulle ajavahe, mingi tõbi tuimestas mu mõistust ja muutis selle aeglaseks. Asi oli teadmises, et see reis ootab ees, teadmises, et pean kasutama oma hinnalist puhkuseaega Sitsiiliasse lendamiseks ja Anna advokaadiga kohtumiseks, teadmises, et pean kulutama energiat, lahendamaks jama, mille Anna mulle ja Joele lahendamiseks maha jättis.

Mul oli süles pehmete kaantega raamat ja ma olin kasutanud Danieli fotot järjehoidjana. Seal ta oli, mu ilus poiss, istus kaksiratsi rula peal, mille Anna oli talle viiendaks sünnipäevaks kinkinud. Daniel oli mitu kuud rula nurunud ja palunud ning Joe ja mina keeldusime, sest meie arvates polnud ta selleks veel piisavalt suur, ja me elasime tol ajal väikeses korteris vanas majas Põhja-Londonis. Ma ei oleks mingi hinna eest kriuksuvast trepist lapse, poekottide ja rulaga üles saanud, aga Anna, talle tüüpiliselt, ei lasknud end sellest segada. Ta tõi Danielile sünnipäevakingi – mu poja silmad läksid rõõmust suureks, kui ta rebis paberi maha kingituselt, mille kuju ja raskus seda juba reetsid. See oli suurepärane rula, just see, mida Daniel tahtis. Ta korrutas: «See on mu elu parim päev!» Anna ütles talle, et rula peab olema tema kodus, pargi lähedal. Ta kinkis – meie vastuväiteid ennetades – Danielile ka kaitsekiivri ning küünarnuki- ja põlvekaitsed ning ütles, et ta tohib rulatada ainult turvavarustust kasutades. Mäletan endiselt õõnsat tunnet, mida kogesin, nähes Danieli kingitust kallistamas, hädist naeratust, mille näole manasin, Anna pilku, mis vilas Danieli ja minu vahet, tundes rõõmu poisi rõõmust ja soovides minu heakskiitu, ja Joed ütlemas: «Oh sa poiss, see on vägev, Anna!» (ta ei öelnud kunagi «ema»), ning siis sirutas Joe käe, võttes minu käe pihku, andmaks mõista, et ta teab, kui ärritunud ma olen.

Panin Danieli foto tagasi raamatu vahele, sulgesin raamatu ettevaatlikult ja torkasin kotti. Mida lähemale ma Joega kohtumisele jõudsin, seda suuremat ärevust ma tundsin. Kummaline, et suhted, mis kunagi olid kõige lähedasemad, tekitavad kõige rohkem probleeme siis, kui need läbi saavad.

Olime nüüd madalal, nii madalal, et maastiku üksikasjad olid näha – veepark, maanteesõlm, ostukeskus. Nägin meie all vilksatamas meie lennuki varju – nagu balletipartner, kes peegeldab pärisasja liikumist. Siin ma olin – nõksatus, kui telik välja lasti –, siin me olime – õhkpidurite ägamine – meie kaks uuesti kohtumas tema ema sepitsuste tõttu, ja nüüd oli liiga hilja midagi muuta, liiga hilja teha muud kui kuuletuda.

Mees minu kõrval hingeldas raskelt. «Oh jumal,» pomises ta, «oh jumal, oh jumal, oh jumal!»

Kortermajade katused sööstsid aina lähemale nagu antennide, korstnate ja veepaakide mets. Me libisesime üle elektriliinide ja puulatvade, paremal ilmus nähtavale lennujaama terminal ja siis käis põnts – lennuk puudutas maad, pidurdamise ajal tõmme ettepoole, kergendusohe.

«Hurraa!» pomises mees minu kõrval. Ta haaras mul randmest. «Ära tegime!» hüüatas ta. «Oleme turvaliselt maandunud!»

Tal vedas. Tema jaoks oli ärevus seljataga. Minu jaoks see alles algas.

Väljusime lennukist ja ma sain esimest korda Sitsiiliat tunda – kuum ja kuiv lennukikütuse järele haisev õhk. Meid kupatati üle bituumeni, õhupahvakud materdasid meid. Mul õnnestus end sättida perekonna taha, keda olin tähele pannud Londonis lennuki peale minnes. Poiss oli umbes kümnene, vanem kui Daniel surres, aga noorem, kui Daniel oleks olnud, kui ta oleks elus olnud. Poiss hoidis väiksema õe kätt ja näitas talle asju.

Poolel teel lennuki ja terminali vahel pillas tüdruk oma mängujänese maha ja tema pereliikmed ei märganud seda. Võtsin selle üles ja lisasin sammu, et neile järele jõuda. Koputasin ema käsivarrele ja kui ta pöördus, andsin talle jänese. Ta naeratas tänades. Tahtsin öelda midagi tema poja leebuse ja hoolivuse kohta, seda, et ta meenutab mulle mu Danieli, aga see oleks jätnud imeliku mulje. Vahel, kui ma üritasin võõraste lapsi kiita, läksin liiale ja kõigil oli piinlik ning see ei lõppenud hästi. Mul oli selle ema pärast hea meel, et tal olid nii kenad lapsed, ja asi polnud selles, et ma neid endale oleksin tahtnud, vaid ma lihtsalt soovisin, et Daniel oleks minuga. Oleksin terve ülejäänud elu vahetanud tunni, minuti, sekundi vastu Danieliga. See oli lootusetu soovunelm. Ka terve igavik ei oleks piisav heastama aega, mis oli juba kaotatud.

Jõudsime terminali juurde ja astusime liuguste vahelt vaiksesse, tühja ja jahedasse koridori. Läksime sammude sahina saatel üle marmorpõranda passikontrolli poole. Hoidsin kõigist veidi eemale, omaette, ja lülitasin telefoni sisse. Erinevate Itaalia mobiilioperaatorite tervitussõnumite seas oli Danieli pildiga ekraanil ka sõnum Joelt.

Olen saabuvate lendude ootesaalis.

Olgu pealegi. Ära ütle «tere», «loodetavasti oli rahulik lend» või «ootan sinuga kohtumist». Sõnumi järsk ja külm toon ajas mu närvi. Mida ma siis oodanud olin?

Kuni Anna surmani olin kuulnud oma endisest abikaasast vaid infokilde, mida Martha oli omakorda kuulnud Cecelt ja siis mulle edasi rääkis. Aasta või kaks pärast seda, kui ma Joe maha jätsin, üritas Martha mulle rääkida tema vaimse tervise probleemidest ja muust, aga ma ei kuulanud. Sain tegelikult isegi Martha peale vihaseks. «Miks sa mulle neid asju räägid?» küsisin ma. «Ma ei hooli Joest. Tõesti ei hooli.»

Teadsin, et tal on Põhja-Walesis oma haljastusfirma ja Martha teada polnud tal uut elukaaslast – nagu mina, nii ei olnud ka tema uuesti abiellumisele mõelnudki. Oletasin, et tal on nüüd parem – ta tundus viimastel nädalatel saadetud meilides üsna mõistliku jutuga olevat. Kogu see olukord oli siiski naeruväärne. Anna testamendis oli tingimus, et Joe ja mina kohtuksime advokaadiga koos, aga me olime kohale lennanud eraldi ja oleksime pidanud ka eraldi Ragusa linna advokaadi juurde sõitma. Lennujaamas kohtuda oli rumal mõte. Sama autoga minna oli rumal plaan. Millest me räägiksime? Kuidas me suudaksime koos olla?

Ma vastasin.

Mine sa minema, ma võtan takso.

Mu sõrm ootas sõnumi saatmise ikooni kohal. Ma ei teadnud, kui palju takso maksaks või kas Sitsiilia taksojuhid võtavad kaardimakseid, ja ma ei osanud itaalia keelt, nii et küsida ma ei saaks. Ma ei teaks, kas minult võetakse sõidu eest õiglane summa. Ma ei teadnud sedagi, kui kaugel Ragusa lennujaamast asub. Mis siis, kui see on kolmesaja kilomeetri kaugusel? Miks ma seda enne ei uurinud? Miks ma seda läbi ei mõelnud? Kas Sitsiilias üldse on Uber?

Kustutasin sõnumi seda saatmata ära. Süda peksles. Hingamine oli katkendlik. Kuulsin mõtetes Fitzi häält: Jalg jala ette, mu kallis. Üks samm korraga.

* * *

Soovisin meeleheitlikult mingit viivitust, mis annaks mulle aega mõtteid koguda, aga pääsesin passikontrollist rekordkiirusel läbi ja mu kohver oli üks esimesi, mis lindil nähtavale ilmus. Tõmbasin käepideme välja ja läksin selle järjekorra poole, kus seisid need reisijad, kel polnud midagi deklareerida. Kohver oli suur, keerles ratastel. Väravale lähemale jõudes kaotasin julguse ja peatusin liuguste juures. Kiikasin iga kord uste avanedes nende vahelt välja, aga ei näinud Joed saabuvate lendude ootesaalis. Võib-olla oli ta teises terminalis või mina vales lennujaamas. Selliseid eksitusi juhtub. Fitz tundis kedagi, kes ostis kord kogemata pileti Birminghami Alabamas, ehkki tahtis lennata Lääne-Midlandsi krahvkonda.

Uksed libisesid taas lahti. Lennukist tuttav perekond läks läbi ja neile vastu tulnud sugulased hõiskasid. Uksed sulgusid. Pigistasin kohvrisanga. Uksed avanesid ja sulgusid, avanesid ja sulgusid. Iga kord nõjatusin ma ettepoole ja vaatasin, aga ei näinud kordagi Joed. Ma ei saanud igaveseks siia jääda. Kõhklesin endiselt. Uksed libisesid lahti ning seekord seisis eraldusseina kaugemas otsas lühikeste hallide juustega päevitunud mees, kes tabas mu pilgu ja tõstis käe. Ta lehvitas hoogsalt. Vaatasin üle õla, oletades, et ta üritab minu taga oleva inimese tähelepanu köita, aga ei. Ta lehvitas mulle.

Oli see Joe? Ei! Oo jumal, oligi! Olin otsinud pilguga noort meest, keda kunagi tundsin, mitte vanemat, tagasihoidliku moega meest, kel oli seljas tuhmsinine golfisärk, mis oli topitud teksade värvli vahele. Vapustus rabas mu jalust. Kas ta oli näinud mind iga kord, kui uksed avanesid? Kas ta oli näinud mind inimesi silmitsemas, mu pilku temast ära tundmata üle libisemas? Läksin piinlikkusest näost punaseks. Mida öelda? Kas peaksin vabandama? Ei, ei, ajan süü nägemise kaela. Ütlen, et olen väsinud. Kuramus.

«Lähme siis,» pomisesin ma kohvrile ja hakkasin liikuma.

Joe ei naeratanud, kui me teineteise poole kõndisime. Tema näoilme oli selline, mis oli mulle töö juurest tuttav – nagu lapsevanemal, kes on lapse probleemide pärast kooli kutsutud, kes aga ei taha seal olla, kes pigem oleks hambaarsti juures või puhastaks kanalisatsiooniauku. Ka mul oli süda närvilisusest peaaegu paha.

Viimasel hetkel tõmbas kohver mu tasakaalust välja ja ma komistasin. Joe haaras minust kinni ja korraks tekkis kohmetu hetk. Ma kinnitasin, et kõik on korras, aga tõmbasin käega üle koha, kust ta mind puudutas, ja tema nühkis käsi vastamisi. Meie kaks, kes me veetsime kunagi terveid nädalavahetusi voodis, kes me olime teineteise kehasid detailselt tundnud ja teineteisele naudingut pakkuda armastanud, olime muutunud puudutamise suhtes ettevaatlikuks. See oli valulikult kohmakas, ja seda oli ka vaikus, mis meie vahel venis, kuni ma tundsin tuuletõmmet, kui metafoorilised kõrbekerad kurvalt mööda veeresid.

See polnud hea algus. Mõtlesin endamisi, et kuidas me küll järgmised päevad üle elame.

Tagasi üles
Back