Sünnipäevade tähistamine polaaruurijate moodi: kui viin sai otsa, tõi tohter piiritust juurde

Kutse kaheksa mehe ühisele sünnipäevapeole, atribuudid viitavad meeste ametile ja numbrid vanusele. Foto: Erakogu

Loe katkendit kirjastuse Petrone Print «Minu» sarja 150. raamatust «Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud». Raamatu autor on teadlane Enn Kaup, kes on jäisel mandril käinud juba 10 korda.

Enn Kaup, «Minu Antarktika».

Raamat

Augustisse juhtusid kaheksa mehe sünnipäevad, mida tähistati koos. Koguneti raketimeeste majja, kutsutud külalisi oli ligi 70, üle poole jaamarahvast. Juhtusin istuma välismaalaste ritta Siegfriedi ja Parmjiti vahele. N. V. oli traditsiooniliselt tamadaa, kamandas kingituste kätteandmist ja terviseks joomist. Oli erinevaid omatehtud kinke, põhilised variandid: rakett Antarktise kaardi kujulisel postamendil, pingviinikuju, sageli lapik viinapudel raamatuks kujundatud karbis koos tungiva soovitusega raamat tingimata läbi lugeda jne. Joodi ja söödi, peeti lühikesi kõnesid. N. V. tahtis ka mulle sõna anda, kuid esiteks ei tulnud midagi tarka pähe ja teiseks olnuks võimatu lärmist üle karjuda. Kui keegi prooviski kõnelda, summutati teda valjude hüüetega: tiho! tiho! (tasa!). Jõime Parmjitiga kahe peale 200 g viina, aga et sai hästi süüa, ei hakanud eriti pähe. Kella 23 paiku tehti suitsupaus, läksime Reinhardi tuppa jutlema.

 

Tema preili lõpetab augustis nende teaduskonna kartograafiaosakonna ja hakkab Dresdenis erialal tööle. Proovisime naasta peolauda, kus aga käis vali laul ja lällamine. Viin oli joodud ja tohter piirituse järel käinud. Taandusin koju, vaatluselt naasnult sain kuulda peomajas toimunud kaklusest. Kostja oli kaklejad lõpuks lahutanud.

 

Peagi korraldas Parmjit väikese olengu India iseseisvuse 25. aastapäeva ja enese poole talvituse puhul. Ta oli päeval raadiost Indira Gandhi kõnet kuulanud. P. pole sünnist saadik juukseid ega habet lõiganud, usk keelab seda sikhidel.

 

Raketipealik Merkulov ja Reinhard-Siegfried olid kohal. Joodi õlut, viskit ja konjakit. Jutt käis naistest, alkoholist, polaaruurijatest. M. rääkis mõndagi huvitavat oma talvitusest Franz Josephi maal (meteorakette lastakse samal hetkel – kolmapäeval kl 17 – enam-vähem ühel meridiaanil üle Maa: Franz Josephi maal, Volgogradis, Indias Tumba polügoonil, Kergueleni saarel ja Molodjožnajas). Pime polaaröö kestab Franz Josephi maal neli kuud ja ajavat kaunikesti närvi. Siis kulub ära jahilkäik või viin. Kuid post tuleb kord kuus ka polaaröös. Päikeseloojangud on veelgi ilusamad kui siin. M. on üpris meeldiv seltskonnaliige.

 

Siegfried rääkis, et kui ta 25aastasena kaheks kuuks Teravmägedele läks, jäi tema preili kolmeks nädalaks südamevaluga voodisse.

 

Kui mõnusalt õhtult meteosse sain, tuli pommis peaga Kolja. Küsis kohvi, valasin talle veidi konjakit ka. Mees pikutas sohval ja tahtis pihtida. Ütles, et oli 20 aasta eest midagi tegemata jätnud ja kahetseb siiani. Lisas, et pole väga rahul oma eluga, sellega, et ainult üks poeg ongi. Sõpru ei leidnud, sest jättis joomise maha. Siis viis jutu rahvusküsimusele: miks te eestlased ikka oma rahvust säilitada püüate ja segaabielusid väldite, nagunii sulavad rahvused varsti ühte ja Eesti kaks-kolm miljonit (sic!) on ju köömes. Katsusin ettevaatlikult vaielda, tõin enda arust häid näiteid ja tülli me ei läinud, mees läks leplikus meeles magama.