«Ärge tulge liiga lähedale, aga ärge mind ka silmist laske. See on väga oluline»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Christy Lefteri rahvusvahelisest menukist «Aleppo linna mesinik». See on liigutav, kaasahaarav ja meisterlikult kirjutatud lugu inimvaimu võitmatusest.

Christy Lefter, «Aleppo linna mesinik». Foto: Kirjastus Postimees

Nuri on mesinik, tema naine Afra on kunstnik. Paar elab õnnelikult kaunis Süüria linnas Aleppos, kuni alanud kodusõda nad riigist põgenema sunnib. Afra silmad näevad õudusi, mis jätavad naise pimedaks, kuid ees ootab ohtlik teekond: neil tuleb jõuda Türgi ja Kreeka kaudu Suurbritanniasse. Aga ka seal on nende tulevik esiti kõike muud kui kindel.

Rännates läbi katkise maailma, peavad nad lisaks isiklikule kaotusvalule seisma silmitsi ohtudega, mis heidutaksid ka söakaimat hinge. Ent Afra ja Nuri suurim proovikivi on see, kuidas leida kõigist välistest katsumustest hoolimata tagasitee teineteise juurde.

Autor Christy Lefteri (1980) sündis Londonis Küproselt pärit pagulasperes. Tal on doktorikraad loovkirjutamises, mida ta õpetab Londonis Bruneli ülikoolis. Tema debüütteos «Aleppo linna mesinik» sündis lugudest, mida ta kuulis Ateenas vabatahtlikuna UNICEFi toel tegutsevas pagulaskeskuses töötades. Raamatut on kogu maailmas müüdud üle miljoni eksemplari, 2020. aastal pälvis see USAs välja antava Aspen Words kirjanduspreemia ning oli rahvusvahelise kirjanduspreemia Dayton Literary Peace Prize nominent.

***

Üle pika aja sõitsin Ateena tänavail, kui väljas oli päevavalgus, ja see oli kummaline – olin nädalate kaupa neil teedel viibinud, kuid ainult öösiti või varajastel hommikutundidel, kui esimesed päikesekiired asusid pimedust sulatama. Nüüd siis nägin, kuidas see kõik siin tavaliselt oli: autod, liiklus, argiselt askeldavad inimesed. Marcos lasi raadiost Kreeka muusikat, kui algasid kella üheksased uudised, keeras ta heli valjemaks ja noogutas kuuldule kaasa. Ta oli autoakna alla lasknud ja vasaku küünarnuki niimoodi aknale toetanud, et ainult sõrmed rooli puutusid, ning mulle avaldas muljet, kuivõrd pingevaba näis ta olevat, ent kui uudised lõppesid, vaatas ta mind tahavaatepeeglist murelike silmadega.

«Kui lennujaama jõuame,» ütles ta, «avan mina pakiruumi ukse ja teie võtate oma asjad. Pärast seda järgnege mulle, kuid püsige minust alati vähemalt kümne meetri kaugusel. Ärge tulge liiga lähedale, aga ärge mind ka silmist laske. See on väga oluline. Juhatan teid ühe meestetualeti juurde. Afra on seni väljas. Keegi juba ootab teid seal. Te peate tualetis seni ootama, kuni olete üksi, ja alles siis koputage kolm korda ukse pihta.»

Noogutasin. Ta ei näinud seda, kuna vaatas parasjagu rea vahetamiseks peeglisse.

«Kas saite aru? Või soovite, et ma veel kord seletaksin?»

«Sain kõigest aru,» ütlesin.

«Hästi. Ja kui te Heathrow’sse jõuate, visake passid ja pardakaardid esimesse ettejuhtuvasse prügikasti. Oodake kolm tundi ja andke end seejärel võimudele üles. Kas saite aru?»

«Jah,» kinnitasin.

«Neid ei tohi mitte mingil juhul unustada ära visata. Ja te peate kolm tundi ootama, võib-olla isegi rohkem, aga mitte vähem. Ärge kellelegi öelge, mis lennuga te tulite.»

Ta võttis kindalaekast nätsupaki ja pakkus seda mulle. Keeldusin.

«Teie abikaasa?» küsis ta. Afra istus hiirvaikselt, käes süles, natuke nagu Angeliki, huuled kriipsuks surutud, ja kes ei teadnud, et ta pime oli, oleks arvanud, et ta vaatab autoaknast tänavale.

«Teil veab, et rikkad olete,» sõnas Marcos. Tahavaatepeeglist paistsid tema naerused silmad. «Enamik inimesi peab Inglismaale jõudmiseks võtma ette üsna hirmsa reisi läbi Euroopa. Raha paneb rattad käima. Seda ütlen ma ikka. Ilma rahata peate õigesse kohta jõudmiseks kogu elu ringi rändama, ilma et pruugiksite kohale jõuda.»

Olin juba suud avamas, et öelduga mitte nõustuda, et me oleme juba ühe kohutava teekonna läbi teinud, palju hullema, kui ta oleks osanud arvata; et Afra oli selle teekonna vältel oma hinge kaotanud. Ent osaliselt oli Marcosel siiski õigus. Ilma rahata oleks meie rännak palju pikemaks veninud.

Lennujaamas tegime nii, nagu Marcos oli meid juhendanud. Trügisime läbi inimmasside ega lasknud Marcose halli ülikonda sekundikski silmist. Siis jäi ta kauguses ühe meestetualeti juurde seisma. Ta oli seal seni, kuni oli veendunud, et ma teda näinud olin, ja jalutas siis edasi. Sisenesin tualetti, keegi mees kergendas pissuaari kohal põit, üks kabiin oli hõivatud. Ootasin, kuni mees asjatoimetusega ühele poole saab, aga temal polnud kiiret, segamatus rahus pesi ta käsi ja uuris peeglist oma nägu.

Siis tuli WC-sse isa väikese pojaga. Neil võttis kõik üksjagu aega ning korraks kartsin, et inimestevool ei lõppegi ja ma jään siia veel tundideks. Ent peagi oli tualett tühi. Koputasin kabiiniuksele kolm korda, nagu kästud, ja kabiinist väljus mees. Kõik käis nii kiiresti, et ma vaevalt jõudsin talle otsagi vaadata.

«Nuri Ibrahim?» küsis ta.

«Jah,» kinnitasin.

Mees ulatas mulle pardakaardid ja passid ja läinud ta oligi.

Nüüd olime täitsa omapäi.

Kui lennujaamas check-in’i ja julgestuskontrolli läbisime, ei vahetanud me Afraga omavahel ühtki sõna.