Polaaruurijate argipäev: magati iglus, külmutatud liha säilitati lumehanges

Law baas Larsemanni oaasis, veebruar 1998. Foto: Erakogu

Loe katkendit kirjastuse Petrone Print «Minu» sarja 150. raamatust «Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud». Raamatu autor on teadlane Enn Kaup, kes on jäisel mandril käinud juba 10 korda.

Enn Kaup, «Minu Antarktika». Foto: Raamat

Läksime Chrisiga Dave Woodi mustakollase kopteriga lendu. Ka saksa päritolu Peter Sprunk tuli laadimisele appi. Oli väärt vaade, kui 3 miili kauguselt kinnisjää servast üle ja ümber jäämägede Law’ baasi lendasime. Ohutuse pärast olid peas kõrvaklapid, kuulsime repliike Dave’i ja AA vahel. Maandumisplats oli baasist 50 m eemal, kastid tuli tassida messimaja juurde, kopterid laadungitega tulid teineteise järel, oli kibe kandmine. Meil Chrisiga andis ähkida viie gaasiballooniga, mis saabusid rippes kopteri all. Alla 100 kg nad küll ei kaalunud, tuli nad messimaja taha virnastada. Siis hakkasid viiekaupa saabuma ekskursandid (riigid pakuvad ekspeditsionääridele eri ulatuses võimalusi Antarktisega tutvuda, Austraalia on esirinnas). John Gibson istus messis ja pidas arvet gruppide üle, kes mööda Broknesi poolsaart laiali pudenesid. Olin arvanud, et toiduvaru on juba käes, aga tuli veel: õunad, apelsinid, kartulid, sibulad, küüslaugud, konservid jm, kõik tuli paigutada esikuriiulitele, et ei külmuks. Külmutatud lihakraami kaevasime maja taha hange. Õlut oli umbes 400 purki, peaks jätkuma ka hiina külalistele, kümneid pudeleid-pakke veine, ka mõni pudel viskit-džinni-rummi.

Pärastlõunal kõndis Hiina jaamast väikese grupiga kohale Jim ja andis tseremoniaalselt messimaja uksele suud – see on tal siin 6. sesoon alates 1986/87. a. Tuli aeg lipud heisata, ronisime katusele, saime kõigepealt lehvima Austraalia lipu, siis ka Hiina oma, mis otsast juba narmendas. Ja siis mu kaasavõetud Eesti lipu. Seisime kolmekesi katusel lippude kõrval, all tegid laeva stjuuardid pilte. Tulime alla, võtsime õlut, seletasin meestele, kui kriminaalne veel aastat 7 tagasi selle lipu heiskamine Eestis oli. Ka argentina bioloog Juan Lirio, kes läheb Davisesse, tundis huvi ja pildistas. Õhtul vedasid kopterid ekskursantide jõugud laevale tagasi. Siia jäi kolm töömeest, üks ajakirjanik ja Sabrina, kelle tööks oli Hiina ja Vene jaamu filmida. Messis võeti veel napsi ja aeti juttu. Ruumi küttev õliahi ajas pisut haisu, ent soojendas hästi. Ilm läks selgeks ja vaikseks, oli polaarpäeva teine nädal ning ümbrus kaunis, kui kl 22 paiku magama läksime. Koos külalistega jagunesime kolme meloni- ja kahte õunakujulisse mitteköetavasse plastik iglusse, magamiskotis sai ruttu sooja.