Ajaviiteromaani teine osa, mis on avaloost veel paremgi

Kirjanik Lucinda Riley 2016. aastal Vilniuses lugejatega kohtumas. FOTO: Lukas Balandis/Scanpix

Raamatublogija Mariann Vendelin krijutab, et luges järgmist Lucinda Riley sarjast «Seitse õde». Esimesest osast kirjutab ta siin. Teine osa kannab pealkirja «Tormiõde. Ally lugu».

Lucinda Riley, «Tormiõde. Ally lugu». FOTO: Raamat

1875/1936/2007. Egeuse meri/Atlantis/Christiana/Bergen/Leipzig. Ally, teine Pa Salti kasutütardest, on kirglik purjetaja. Hobi viib ta kokku Theoga ning kohe on tunda vastastikust tõmmet. Nad on koos merel, õnnelikud ja armunud, nii et muu maailm ununeb, mistõttu on Ally viimane, kes kuuleb oma isa surmast. Muidugi lendab ta siis viivitamatult koju õdedega kohtuma. Oma päritolu ei huvita Allyt algul mitte üks teps, sest tal on tulevikuplaanid paigas, aga siis tuleb elu ja keerab kõik pea peale. Ta tunneb, et on vaja üksinda kõigest eemale saada ning otsustab järgida isa jäetud vihjet, mis ta Oslosse juhatab. Tema juured on seotud Edvard Griegi ja «Peer Gyndi» esimese lavastuse kummituslaulja Annaga. Naise ning helilooja jälgedes taasavastab Ally ka oma armastuse muusika ning flöödimängu vastu.

Raamat algas täpselt sama moodi, nagu eelmine - üks õdedest kuuleb, et kasuisa on surnud ning pöördub tagasi lapsepõlvekoju. Tuleb jurist, kes neile testamendi ette loeb ning iga õde saab juhtnöörid, mida järgides on tal võimalik oma juuri minna otsima. See algus oli isegi liiga samasugune ja korduv, lisanduvad vaid mõned üksikud detailid võrreldes esimese raamatuga. «Tormiões» oli õdede vahelist lähedust isegi veel vähem, sest Ally saabub viimasena ja lahkub Atlantisest ruttu, et järgmiseks purjeregatiks valmistuda ning uue kallimaga aega veeta. Kujutan ette, et kui sarja raamatuid väga järjest lugeda, siis see kordumine võib väga ära tüüdata, eriti kui sa juba kuuendat korda loed, kuidas õed isa surmast kuulevad ja lapsepõlvekoju sõidavad. Samas meeldisid mulle põgusad kokkupuutekohad lugude vahel, kerged vihjed järgmiste raamatute kohta.

Kui tüütu algus möödas oli, läks lugu paremaks ning täitsa nõustun, et «Tormiõde» oli avaloost parem. Minevik ja olevik paelusid võrdselt ning peategelane sümpatiseeris oma kange iseloomuga. Ally elu oli kõvasti tormilisem kui Maia oma ning tema kallim meeldis mulle ka. Kuigi see oli ikka veider, et ka selles raamatus toetus ta leinas uutele tuttavatele, mitte õdedele. Isegi oma kallimast ei rääkinud ta neile. Teine kummaline asi oli see, kui familiaarne oli naine kohe mehe vanematega.

Kui kaht liini võrrelda, siis oleviku omas oli palju rohkem etteaimatavat. Mineviku liinis oli raskem midagi ette näha. Lugudel on mitu põlvkonda vahet, mistõttu ei arva mitte üks teps kohe ära, kuidas Anna ja Ally omavahel seotud on. Kui eelmises osas hüppasid peatükid rohkem mineviku ja oleviku vahel edasi-tagasi, siis siin anti minevik edasi kahe suure portsuna. Seetõttu sai palju rohkem minna loo sisse. Anna jutustus haaras kohe kaasa ja meenutas Shaw näidendit «Pygmalion». Vahepeal näidendid vahetuvad ja Elizast saab Solveig. 

Imetlesin väga Riley eeltööd, sest 19. sajandi Norra ärkas lehtedel ehedalt ellu. Nägin kontrasti maa- ja linnaelu vahel, «Peer Gynti» proovide saginat, virelemist näruses võõrastemaja.

Kui Rios ma käinud ei olnud, siis Oslo reisist ei ole üldse kaua möödas ning põgusalt külastati ka raamatus tuttavaid kohti. Ibseni muuseum meeldis mulle väga ja soovitan seda teistelegi. «Tormiõde» tekitas muidugi veel isu minna Griegi majamuuseumisse ja ega ma ülejäänud Norras käinud ei olegi. «Peer Gynt» on loomulikult kohustuslik romaani lugemise taustaks mängima panna.

Lucinda Riley on 1966. aastal sündinud iiri kirjanik. Lapsena meeldis talle väga lugusid välja mõelda ning ema vanade ballikleitidega printsessi mängida. 14. aastaselt kolis Riley Londonisse, kus ta õppis draamat ja balletti. Kaks aastat hiljem sai ta oma esimese suure telerolli ning jätkas näitlejakarjääri, kuni Epstein-Barri viirus ta 23. aastaselt maha niitis. Voodis olles pöördus ta taas oma kujutlusvõime poole ja kirjutas oma esimese romaani. Suureks üllatuseks pakuti talle kohe raamatulepingut ning naine avaldas Lucinda Edmonsi nime alt kokku 8 romaani, enne kui laste kasvatamiseks pausi tegi. Kui noorim kooli läks, pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. 2012-2013 aastavahetusel tabas kirjanikku öötaevast vaadates inspiratsioon kirjutada raamatusari, mis põhineks Seitsme Õe tähtkuju ümbritsevatel legendidel. 

«Tormiõde» on teine osa raamatusarjas, kus kuus lapsendatud õde otsivad oma juuri. Raamat räägib Allyst, kes armastab purjetamist ja merd ning mõtleb pigem tulevikule kui minevikule, aga saatuse keerdkäigud saadavad ta ikka Norrasse, kus ilmneb naise päritolu ja seotus Edvard Griegi muusikaga. Esimesest osast meeldis «Tormiõde» mulle rohkem, sest selles nautisin nii oleviku kui ka mineviku looliine, milles elu mõlemad naispeategelased proovile paneb. On armumist ja leina, lähedaste leidmist ja kaotamist, purjetamist, kuulsussära, muusikaarmastust. Soovitan, kui jumaldad ajaloolise taustaga romaane, milles on kergitamist vajavad saladuseloorid!

Tagasi üles
Back