Põgenemine Õuduste Majast. «Ärkasin märjaks lastud voodis ja mõistsin, et mu aeg on läbi»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Abigail Deani debüütromaanist «Tüdruk A». See on suurepäraselt kirjutatud ja uskumatult võimas lugu lunastusest, õudusest ja armastusest.

 

Abigail Dean, «Tüdruk A». Foto: Raamat

Lex Gracie ei taha mõelda oma perekonnale. Ta ei taha mõelda üles kasvamisele oma vanemate Õuduste Majas. Ja talle ei meeldi mõte, et tema identiteediks on olla Tüdruk A: tüdruk, kes põgenes.

Kui ta ema vanglas sureb ning Lexile ja ta õdedele-vendadele maja pärandab, ei saa Lex enam mineviku eest pageda. Koos oma õe Evie’ga kavatseb ta panna Õuduste Maja head eesmärki teenima. Aga kõigepealt peab ta tegema rahu oma õdede-vendadega ja nende ühise lapsepõlvega.

Abigail Dean on sündinud Manchesteris ja üles kasvanud Peak Districtis. Ta lõpetas Cambridge’i Inglise keele ja kirjanduse erialal. Varem Waterstonesis raamatumüüjana tegutsenud Dean töötas järgmised viis aastat juristina Londonis ja võttis 2018 suve vabaks, et pühenduda enne kolmekümnendat sünnipäeva «Tüdruk A» kirjutamisele. Ta töötab Google’is juristina ja kirjutab oma teist romaani.

«Tüdruk A» on tõlgitud 30 keelde ning TV ja filmiõigused on müüdud Sonyle.

***

Lex (Tüdruk A)

Te ei tunne mind, aga mu nägu te olete näinud. Esimestel piltidel tagusid nad meie näojooned pikslitega lömmi, alla pihani välja; isegi meie juuksed olid avalikustamiseks liiga äratuntavad. Aga lugu ja selle vardjad väsisid, ja interneti rõskemates nurkades muutus meie leidmine hõlpsaks. Lemmikuks kujunenud foto oli tehtud Moor Woods Roadi maja ees, ühel septembriõhtul hilja. Me valgusime majast välja ja võtsime ritta, kõik kuus pikkuse järjekorras ja Noah Ethani süles, kui isa pildi kompositsiooni paika sättis. Väikesed valged vaimud päikesevalgusest tingitud šoki käes vingerdamas. Maja säras meie taga päeva viimases valguses, varjud levimas akendelt ja ukselt. Me seisime vaikselt ja vaatasime kaamerasse. See oleks pidanud olema täiuslik. Aga just enne seda, kui isa nupule vajutas, pigistas Evie mu kätt ja pööras näo üles minu poole; fotol hakkab ta just midagi ütlema ja minu näole hakkab kerkima naeratus. Ma ei mäleta, mida ta ütles, aga olen päris kindel, et saime selle eest karistada, hiljem.

^/---/

Viimasel korral, kui ma ema nägin, oli päeval, mil me põgenesime. Sel hommikul ärkasin ma märjaks lastud voodis ja mõistsin, et mu aeg on läbi, ja kui ma kohe ei tegutse, siis sinna ma suren.

Mõnikord, oma peas, käin ma meie väikeses toas. Selles on kaks kitsast voodit, surutud toa nurkadesse, teineteisest nii kaugele kui võimalik. Minu voodi ja Evie voodi. Nende vahel ripub paljas lambipirn, rapub koridoris kostvate sammude peale. Tavaliselt on see kustutatud, aga mõnikord, kui isa nii otsustab, põleb järjest päevade kaupa. Tahtes kontrollida aja kulgu, on ta akna ette kinnitanud lahtilammutatud pappkarbi, aga hämar pruun valgus immitseb läbi ja annab meile meie päevad ja ööd. Papi taga oli kunagi aed ja selle taga raba. On muutunud raskemaks uskuda, et need paigad, nende metsikuse ja ilmaga, võiksid endiselt olemas olla. Turbapruuni valguskuma käes on voodite vahel näha kahemeetrist Territooriumi, meie Evie’ga tunneme seda paremini kui keegi teine. Me oleme palju kuid arutanud selle üle, kuidas liikuda minu voodist tema omasse: me teame, kuidas hiilida mööda Veerevate Kilekottide mäest, pungil täis asju, mida me ei mäleta; me teame, et mustaks tõmbunud ja tarretunud, kuivama kippuvate Kausisoode ületamiseks peaks kasutama plastkahvlit; me oleme arutanud parimate viiside üle, kuidas kõige hullemat mustust vältides läbi Kiletippude pääseda: kas minna ülevalt ja riskida ilmastikuga või tungida läbi mädaneva materjali tunnelite ja kohtuda sellega, mis iganes seal all võib oodata.

Ma olin sel ööl jälle voodisse pissinud. Painutasin varbaid, liigutasin pahkluid ja siputasin jalgadega, nagu ujuksin, nagu ma olin teinud igal hommikul neil viimastel kuudel. Kahel. Võib-olla kolmel. Ma ütlesin toale, mida ma ütleksin esimesele inimesele, kellega kohtun, kui olen vaba: minu nimi on Alexandra Gracie ja ma olen viieteistkümneaastane. Palun kutsuge politsei. Siis, nagu olin teinud igal hommikul, pöördusin ma Evie’t vaatama.

Kunagi olime aheldatud sama pidi, nii et ma võisin teda kogu aeg näha. Nüüd oli ta seotud näoga seina poole ja me mõlemad pidime oma keha väänama, et teineteisele silma vaadata. Selle asemel võisin ma näha tema jalgu ja tema jalaluid. Nahk tõmbus kramplikult kõigisse õnarustesse, otsekui soojust otsides.

Evie rääkis üha vähem. Ma lunisin teda ja karjusin ta peale; ma lohutasin teda ja laulsin laule, mida olime kuulnud, kui veel koolis käisime. «Sinu osa,» ütlesin ma. «Oled sa oma osaks valmis?» Miski ei aidanud. Nüüd, selle asemel et talle numbreid õpetada, kordasin ma neid endale. Ma rääkisin talle pimeduses lugusid, aga ei kuulnud naeru ega küsimusi ega üllatust, oli ainult Territooriumi vaikiv ruum ja Evie pindmine hingamine üle selle kiirustamas.

«Evie,» ütlesin ma. «Eve. Täna on see päev.»

/---/

Plaan oli selline.

Nagu mingid nuhid olime jälginud isa iga viimast kui sammu. Köidikute päevadel olime kõik kirja pannud, kooli pliiatsijupiga oma piiblisse märkinud (1. Moosese raamat 19 : 17; tol ajal me veel nautisime melodraamat). Kui me raamatut enam kätte ei saanud, usaldasin ma isa päeva oma mälule, nagu preili Glade oli meile õpetanud, kui me veel koolis käisime. «Mõelge majale,» ütles ta. «Ja maja igas toas on järgmine asi, mida te tahate meelde tuletada. Franz Ferdinand on koridoris kokku vajunud – teda on just tulistatud. Te lähete elutuppa ja möödute just sel hetkel sealt väljuvast Serbiast, ta jookseb. Ta on hirmunud: sõda on tulemas. Te leiate köögist Austria-Ungari koos oma ülejäänud liitlastega laua taga istumas. Kes on nendega?»

Ja isa oli okupeerinud meie maja; see tegi tema päevade koodi avamise veel lihtsamaks. Pärast nii paljusid ühesainsas toas veedetud kuid tundsin iga põrandalaua häält ja iga lambilüliti klõpsatust. Ma võisin näha, kuidas tema jäme kogu tubades liigub.

Me olime oma vooditest teinud paljusid kogu öö kestvaid jälgimisoperatsioone, nii et me teadsime, et ta magab kaua. Isegi talvel oli juba valge, kui me tema käimist esimest korda kuulsime, aeglaseid samme majas ringi lohisemas. Meie magamistuba oli otse koridori lõpus ja tema oma kaks ust edasi, nii et öine põgenemiskatse ei oleks hea; tal oli kerge uni ja oleks mõne sekundiga meile kannule jõudnud. Mõnikord ärkasin ja avastasin ta meie magamistoa ukselt või minu kõrvalt mõttesse vajunult kössitamas. Mida ta ka kaalus, jõudis ta alati otsuseni, ja mingil hetkel pöördus ta minema, pimedusse.

Kõik tema hommikud möödusid ema ja Noah’ga allkorrusel. Nende hommikusöögi lõhn levis üle maja ja me kuulsime neid palvet lausumas või naermas millegi üle, mille sisu me ei kuulnud. Kui Noah nuttis, läks isa aeda. Köögiuks paugatas. Ta tegi trenni: sellega kaasnev ähkimine kandus meie aknani. Mõnikord, vahetult enne lõunat, käis ta meie juurest läbi, hoogne, nahk pundunud ja punane, just lahingust tulnud barbar, vehkimas oma rätikuga nagu vaenlase peaga. Ei, hommikud ei sobi: eesuks oli kogu aeg lukus, ja kas me läheks alla köögi kaudu või otse aknast – isa oleks valmis.

See oli Evie ja minu vaheline tüliõun. «Tuleb minna uksest,» ütles ta. «Aken on liiga kõrgel. Sa oled unustanud, kui kõrgel see on.»

«Me peaksime oma ukse luku lõhkuma. Me peaksime minema läbi terve maja. Ethani toast mööda. Emast ja isast mööda. Gabe’ist ja D-st. Trepist alla. Noah magab seal all – ema ka, mõnikord. Poleks mingit võimalust.»

«Miks Gabriel ja Delilah läinud ei ole?» küsis Evie. Ja sosistas: «Neil oleks see palju kergem.»

«Ma ei tea,» vastasin. Ühel ööl, paljude kuude eest, kuulsin ma koridori teisest otsast midagi vaikset ja kohutavat. Läbikukkunud põgenemiskatse. Evie magas ja ma ei maininud seda talle kunagi. Ma arvasin, et kuni meis veel lootus väreles, ei tohiks ma seda teha.

Pärastlõunal oli isa elutoas ja tasakesi. See, uskusin ma, oli meie võimalus. Kui isa oli ühes kohas paigal, ohkas ja lõdvestus terve maja. Delilah’ sosinad hiilisid mööda koridori. Mõnel päeval kopsis Ethan seinale, nagu ta oli teinud siis, kui olime veel väikesed ja pidime õppima Morse koodi. Teistel päevadel käis ema meid vaatamas. Oli olnud aeg, kui olin palunud tal midagi teha, aga nüüd vastasin ma tema pihtimustele oma peas ja pöörasin kõrvale.

«See on ainus võimalus,» ütlesin ma Evie’le. «Kui ta üles ärkab, on see välistatud.»

«Hästi,» ütles ta, aga ma teadsin, et ta pidas seda soovmõtlemiseks nagu teisigi lugusid, mida ma talle päeva möödasaatmiseks jutustasin.

Akna üle olime põhjalikult arutanud. Papiga kaetuna polnud aknast meile jälgimisel mingit kasu. «See käib lahti,» ütlesin ma. «Käib ju?» Ma ei suutnud ette kujutada linki ega sedagi, kas aknaalune pind oli betoon või muru. «Võib-olla on see mul meelest läinud,» ütlesin ma.

«Ma ei usu, et käib,» vastas Evie. «Ja praeguseks pole seda juba sada aastat lahti tehtud.»

Me venitasime ennast, et teineteisele üle Territooriumi otsa vaadata.

«Nii, aga kui me peame akna lõhkuma,» ütles Evie, «kui palju meil aega on?»

«Tal läheb hea mitu sekundit, enne kui ta aru saab, mis toimub,» ütlesin ma. «Ja veel mõni trepini jõudmiseks. Ütleme, kümme meie ukseni jõudmiseks. Ja siis peab ta ukse lukust lahti keerama.»

Mu kael valutas. Vajusin uuesti pikali. «Kokku kakskümmend,» ütlesin ma. Napp number rippus meie vahel õhus. Evie ütles veel midagi, nii vaikselt, et ma ei kuulnud.

«Mida?»

«Okei siis,» ütles ta.

«Okei.»

Meie teiseks takistuseks olid ahelad, mis olid kunagi olnud minu kõige suurem mure. Aga isa oli kohmakas. Pärast Müütide leidmist ja seda, mis siis sai, ei pannud ta toast lahkudes enam tuld põlema. Mulle meeldis mõelda, et ta ei suutnud mulle otsa vaadata, aga arvatavasti oli ta liiga purjus, et lülitit leida; kuidas see ka oli, nüüd polnud sel tähtsust. Sirutasin sõrmed nii kaugele, kui suutsin, nii et ta pani käerauad pigem mu pöialde ja väikeste sõrmede, mitte randmete ümber. Niisiis: seda peaksin tegema mina ja see peaks juhtuma varsti. «Ta puterdas,» sosistasin ma Evie’le, kui olin kindel, et kõik teised on majas magama jäänud. Tema hingamine kostis üle magamistoa, aga ta ei vastanud. Ma olin liiga kaua viivitanud. Ka tema magas.