Läksin mina kord jõulupühade aegu õhtul üle õue sauna, hommikumantel seljas, plätud palja jala otsas ja rätik rullis kaenla all. Ning kuulsin lauda poolt natuke nagu imelikku toksimist. Kui kitselauda poolt kostab imelikku häält, tuleb seda ilmtingimata kontrollida. Sest kunagi ei või teada! Selgus, et kaks kitsemutti olid omavahel krillima läinud. Õnneks olid nad teine teisel pool metallist vaheaeda, mida siis vastastikku sarvedega kolistasid. See oli krillimiseks muidugi väga hea lahendus, sest udarad jäid mõlemal terveks. Võibolla nad siiski musitseerisid, rütmimuusika ja pühad ja puha, mine sa võta kinni. Peaaegu kogu ülejäänud kamp seisis juures ja kaifis. Üks selle lauda kitsedest, Priima, on meil tõeline muusik. Tal on võimsad sarved ja ta armastab nendega helisid tekitada. Toksib vastu seina, latti, söödasõime. Viimasel ajal armastab ta neid metallist moodulaedu, sealt saab hea kõlava heli kätte.
Aga mitte kõik kitsed ei olnud kontserdil. Kaks noort olid juhust kasutanud, et keegi peale ei passinud, ja lüpsiruumi ukse sisse augu viilinud. Nendel noortel angoora kitsedel on pikad teravad sarved nagu viilid. Tõeliselt head tööriistad: haamer, sõrgkang, kruvikeeraja, nuga, pistoda, viil, mida ainult vaja. Ja kui on head riistad, oskajad tegijad ja aega vabalt käes, siis sünnib ikka midagi loomingulist. Kaks kitsetüdrukut olid äsja avastanud, et teravate sarveotstega on hea nakitseda uksepapist tükikesi välja, kuni auk oli nii suur, et lüpsiruumi ladustatud vilja kallale pääseda. Nad olid seda viilimistööd juba päeval alustanud, aga ma tõesti ei arvanud, et nad nii järjekindlad on. Muidugi oleksin võinud arvata ja muidugi peaksin panema lauta soomustatud ukse! Lüpsiruumis oli maas tohutu hulk peopesasuuruseid uksepapi tükikesi. Röögatasin! Ning nad teadsid kohe, et nad on väga vales kohas. Ja et kus see õige koht tegelikult on. Usun, et kasutasin ära kogu oma krõbedamate sõnade aastavaru, ilmselt oli seal hulgas ka selliseid, mille olemasolust ega tähendusest mul varem aimugi polnud. Kitsed saavad väga hästi aru, kui millegi lubatu piir käes on. Nad katsetavad seda kogu aeg ja nihutavad piiri edasi nagu EKRE, nii et lõpuks võib tundudagi, et saabunud on uus normaalsus. Aga tol õhtul sai see piir tõesti ületatud! Vabandama ei tulnud neist pättidest keegi, kõik sügasid end kuhugi kaugemale, kui ma seal laudas oma hommikumantlis ja plätudes, rätik kaenla all rullis, jaurasin ja õiendasin. Pikalt ei tahtnud ma seal olla, külm kimbutas, midagi tuli kiirelt ette võtta. Lihtsalt lahtine auk oleks olnud neile masuurikatele liiga suur kiusatus, aga korralikku remonti ka kohe keset ööd ette võtta ei tahtnud.
Siis tuligi appi kunagine avatud talude päeva silt, mis on tehtud korralikust paksust plastist. Need sildid on meil kõik kenasti kokku korjatud ja tallele pandud. Ma olen kogu aeg rääkinud, et see avatud talude päev on üks väga hea ja õige ettevõtmine, sellest tõuseb kasu igati ja kõigile! Poleks muidugi iial arvanud, et isegi see silt võib olla nii kasulik, just paraja suurusega. Panin selle augu ette, lükkasin lüpsipinki ka pisut toeks ja lugesin kitsedele kõrgendatud häälel sõnad peale, et keegi ust torkima ei läheks. Mainisin ära võimalikud sanktsioonid (terav nuga!) ja läksin sauna, ühes käes igaks kümneks juhuks kaasa võetud ämber järele jäänud viljaga, teises olin hoidnud kogu aeg rulli keeratud saunalina. Hommikul oli silt ukse najal püsti.
Õigel ajal, õiges kohas ja õige rõhuga öeldud sõnast on alati kasu.
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2021/05/05/13762034t1hc6a8.jpg)
