Merit Raju selgitab, miks ta Eestisse tagasi kolis: miljonilinnas tuli ülerahvastatud jalutusradadel lausa trügida

Merit Raju. Foto: RUUDU RAHUMARU

Merit Raju raamat «Vaba ja metsik» avaldab Meriti vabadust hindava ja looduslähedase olemuse. Vaba ja metsik on viis, kuidas armuda elusse, omades julgust lasta end rõõmul juhtida.

Merit Raju on elanud esimesed 21 eluaastat Eesti suurima prügimäe vahetus läheduses, aga ka rohelisel Saksamaal, kus 20 aastatki tagasi sorteeriti prügi ja elati keskkonnasäästlikult. Ta tõdeb, et kõik, mis ringleb vees ja õhus, on ka osa meie kehadest.

Haiseb? Katame kinni!

Esimesed 21 eluaastat elas Merit Eesti suurima prügimäe külje all. «Ma tean, mis haisuga on prügimägi ja millist hingematvat suitsu sealt põletamise ajal kõikjale imbus. Ma tean seda kajakate kiljuvat kisa, kui nad põletamise ajal olid sunnitud oma mäelt lendu tõusma. Mäletan vaateid sellele suurele mäele keset metsa, justkui männituttide vahel kummuvat kiilaspead, mida ma oma kooli kõrgemate korruste akendest nägin,» meenutab ta.

Lisaks teab ta seda põnevust, mida kõike võib prügimäelt leida. Kõige eredamad mälestused on pisikestest klaaskuulidest ja mitmekilostest kommipaberirullidest, mis tundusid tõelised aarded, eriti kui need olid hõbepaberile trükitud mustritega. Prügimäe serval tuulamine oli algklassides ülipõnev, seda enam, et vanematele ei tohtinud ju sellest rääkida.

Perekonna köögiaknast voorisid iga päev mööda kümned seljakottidega klaastaarat poodi tassivad määrdunud mehed, kellel oli kindel siht, aga ikkagi tüdruk kartis neid – liiga teistmoodi.

Oma lapse sündimise ajal elas ta ringiga jälle samas kandis. Aga prügimägi oli kinni pandud, võrkaed ümber ja pehme roheline murukate peal. Täiesti süütu mägi keset metsa. Ja ometi on sinna aastakümneid toodud sadade tuhandete inimeste ja firmade rämpsu ja jäätmeid. Kõike saab katta. Nii paljule saab lihtsalt prügikastikaane peale panna, muru peale kasvatada, pea ära keerata.

«On uuritud inimeste verd ja järeldatud, et me oleme samad, mis õhk ja vesi meie ümber. Kõik, mis ringleb vees ja õhus, on ka osa meie kehadest. Plastiosakesed, raskemetallid... ja sellest võib ainult järeldada, et meie kehad on väga vastupidavad, üllatavalt tugevad. Õnneks. Veel,» kirjutab ta.

Puhtamale lainele

Roheliseks kujunemise teel on Meritit kindlasti palju mõjutanud küpses ühiskonnas, Saksamaal elatud aastad. Seal oli juba 20 aastat tagasi juurdunud paljugi, mis meil oli vaevu mõeldav: prügi sorteerimine, väikeste autode eelistamine suurtele, ühised töölesõidud naabritega autot jagades, kilekoti- ja pakendivastased kampaaniad, taastuvenergia, roheliste partei parlamendi koalitsioonis, märulipolitsei kohalolekuga rahvademonstratsioonid keskkonna kaitseks kuni enese raudteele aheldamiseni. Müslipakendi väliskarbid jäeti täie enesekindlusega poodi, kust need soetati, ja isegi keskealised paarid planeerisid pere kalendrisse regulaarselt keskkonnademonstratsioonidel osavõttu.

Sellesse aega jäi ka tema esimene tutvus joogaga. Ja iga kord, kui ta tuli semestri vaheaegadel kodumaale, märkas ta, et on üks vähestest heatujulistest ja abivalmitest bussis: pakkus istet, naeratas, suhtles. Kontaktialdis heatujuline olek oli lihtsalt Saksamaalt külge jäänud, nii et Merit kohkus pisut, kui see põrkus Tallinna bussis tõsiste liikumatute nägude vastu.

Saksamaa hoopis loodussõbralikuma ja pingevabama elu kogemine puudutas ka tema loomust ning andis visiooni, kuidas veel on võimalik. Eestis oldi samal ajal ääretult rahale, välisele edule ja staatusesümbolitele keskendunud, tehti iga päev ületunde ning alles hakkasid peanuppe tõstma erinevad keskkonnaorganisatsioonid.

«Miks ma siis sinna ei jäänud? Elasin miljonilinnas ning puhkasin ülerahvastatud metsaradadel ja randades, esimese kevadpäikese saabudes jaanuaris (jah, 16 kraadi sooja!) tundus, et jalutusradadel tuli lausa trügida. Suvel aga kogesin keset Hamburgi linna räpase veega Elbe jõe üleujutusi sirgeks kaevandatud jõgede tõttu. Nii olin kindel, et tulen pärast magistrantuuri lõpetamist tagasi Eestisse, meie nelja aastaaja, puutumatu looduse ja hõreda asustuse pärast, kus jätkub peaaegu igaühele privaatne rannasopp ja on võimalik kasvõi alasti ujumas käia, sest meil lihtsalt leidub niivõrd inimtühje paiku,» kirjutab Merit Raju.