KATKEND ⟩ «Maailm on igal pool ühesugune sellele, kellel ei ole raha»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Sirpa Kähköneni poeetilisest raamatust «Nõmmeliivatee». See on liigutav pere- ja sõpruse lugu. Sirpa Kähköneni poeetiline raamat teeb reisi läbi Soome ajaloo ja inimsaatuste, teemaks inimese imetlusväärne sisemine tugevus.

SIIRI

Sellest saab nüüd minu linn.

Nii ma mõtlen, kui lähen, kergemaks muutunud portfell käes, Ida kõrval turuhallist mööda ja Haapaniemenkatust alla, mis viib laugelt Kuopiolahti laiade rannaväljade poole. Sealt tõuseb ta siis mäele nagu suurem maantee, mis viib lõuna suurte linnade poole.

Mäe otsas, nagu post linna väravas seisab maja, kus olen ostnud korteri. Sain õpetaja koha, müüsin oma vana kodu Helsingis ja olen peaaegu juba asjadki kokku pannud. Kõik oleks nagu hästi. Kavatsen kolida linna, kus elab mu parin sõber Ida.

Sirpa Kähkönen, «Nõmmeliivatee» FOTO: Koolibri

Idal on poeg, minul lapsi ei ole. Ma põdesin möödunud talvel ränka influentsat ja toibusin sellest mitu nädalat. Siis, Kallio jäistel tänavatel trampides mõistsin, et ma ei taha enam elada kaugel oma ainsast lähedasest inimesest.

Me oleme olnud head sõbrad viieteistkümneaastasest peale. Ida sai kuuskümmend aasta alguses, mina jõudsin kevadel järele. Mina olen näinud, kuidas Ida sünnitab, ja tema, kuidas mina alla käin. See oli ammu. Me oleme näinud teineteise elus nii tõuse kui ka mõõnasid. Seepärast mõtlen, et ehk kannatame välja ka argised hetked. Sest noores põlves olime ju pöörased tüdrukud, ei koristanud ega teinud süüa. Me olime seljakotitüdrukud, seiklejad. Praegu on meil kummalgi omad kombed, mida peame kõige paremaks ja mida soovitame teineteisele talitsetult, kuid kindlalt.

Muidugi on selles oma risk, et õige varsti peame teineteisega varasemast sagedamini kohtuma. Idal on põhimõtted. Ta läheb nii kergesti endast välja. Mina olen loid ja laisk.

Ma ei tea, mis tuleval talvel saab. Mina alustan õpetamisega, õpilasteks tulevad lapsed, kellel on raskusi lugema ja arvutama õppimisel. Ma tean, kui väikseks muutub linn, kui tuleb pimedus ja külm, uksed suletakse, pikkadel tühjadel tänavatel siravad lampideread, täisnurksetes kvartalites tuhiseb tuul, lumi tuiskab kõrvaltänavatel ja korjub seina veerde hangedesse. Kuigi ma olen peaaegu kolmkümmend aastat Helsingis elanud, tean siiski tänini, mis kuulub väikelinna ellu, tunnen täpselt iga hetke ja igat aastaringi, ja ma tunnen ka inimeste mõtteviisi. Ma jõuan oma täiskasvanuelu üles seada väikesesse linna, niisama suurde kui see Kuopio. Seda linna ei ole enam. Või on, aga mitte meie jaoks.

Mulle hakkas näppu paar paberitükki, koolitunnistused. See oligi kogu mu varandus. Mina olen hea töös, mida teen, olen tänulik, et olen töö endale ankruks leidnud. Nüüd olen tänulik oma isale, keda noorpõlves vihkasin, sest ta ei lasknud mul ametikooli lõpetada ja läks maailma õnne otsima.

Maailm on igal pool ühesugune sellele, kellel ei ole raha, ütles mu isa alati. Mõistagi oli tal õigus. Aga ega mina noores põlves vajanudki midagi selleks, et õnnelik olla. Vajasin telki, laagrikohta, lõket, suitsu, kohvi ja – Idat.

Siin me endised seiklejad trambime nüüd tervisekingadega mööda Kuopio kesklinna tolmuseid platse, minul on portfellis koristamise rätik ja kummikindad ja Idal kotis pearätik ja põll ja kummikindad, ainult et palju väiksem number kui minul. Kui kaldale lähemale jõuame, heidab päike puuvõradesse viltuse kiire ja järv viskab teravaid laineid vastu madalaid kaldaid. Eks ole ka teistsuguseid maastikke nähtud, aga ega mul ka selle vastu midagi ei ole, siin on kasinat ja rahustavat ilu. Mind järve väiksus ei sega ega aja hinge täis, nii nagu Idat. Laadoga või mitte midagi, nii on ta öelnud. Kui ta on endistest aegadest üldse tahtnud midagi rääkida. Enamasti ei taha.

Ida on keeruline sõber. Keeruline ja armas. Meil ei ole olnud sedasorti lobisevat sõprust, nagu olen tähele pannud kasvõi Anna ja Helvi vahel. Idaga rääkides põrkad peaaegu sedamaid tankitõketele ja okastraataedadele ning ealeski ei või olla päris kindel, kus need on, kui oled ka pool eluaega kulutanud nende kaardistamisele. Võib ka olla, et need vahetavad kohta – iga kord, kui kohtume, põrkan alati uue vastu. Aga ega Ida noores põlves niisugune olnud. Ja selle pärast, mis ta oli noorest peast ja selle pärast, mis teda muutis, ei jäta ma teda iialgi.

Sirpa Kähkönen 2010. aastal. FOTO: Anneli Sara / Wikipedia

Aga temaga rääkimine on siiski neetult raske ja just seda peaksin praegu tegema, ja veel nendest rasketest mineviku asjadest.

«Muide, sul on kingapael lahti,» ütleb Ida asjalikult. «Seo kinni, muidu kukud maha.»

Viivituse eest tänulik, panen portfelli tänavale ja kummardun paela kinni siduma. Kui nüüd ütlen selle ära, et: su poja isa tuttav võttis ühendust. Rohkemb mai tea. Helista talle.

Su poja isa. Ajan end püsti. Sirutan selga ja vaatan Ida karmijoonelisse näkku. Neid sõnu on täiesti võimatu välja öelda. Isegi minu jaoks on see keelatud. Miks ma ei öelnud seda eile, kui tulime teatrist ja Ida oli väikse konjaki võtnud? Kui tänavad olid tühjad ja kasarmu tagant kostis rongimürinat ja me tegime järvekaldal hõbepajude all väikse õhtuse jalutuskäigu.

Ma ju püüdsin alustada, kaugelt ringiga: ütlesin, et ilus ballett see «Russalka», vesineitsi, ja pakkusin, et teeme ühe ööujumise, nii nagu vanasti. Arvan, et vihje jõudis kohale. Aga Ida ei teinud kuulmagi ja ütles vaid, et ei taha soengut rikkuda, ja nii ma ei saanudki jätkata vesineitsite ja mehega, kes oli ükskord poiss ja kutsus Idat Russalkaks.

Koolis ma oskan küll ka kidakeelsed hea sõnaga rääkima panna. Aga ma ei ole siin praegu töö pärast, vaid olulisel määral üks asjaosaline. Haaran portfelli ja me hakkame minema. Olen endas kole pettunud, aga ma lihtsalt ei oska.

Tagasi üles
Back