/nginx/o/2017/05/26/6711045t1hf468.jpg)
Loe katkendit Sirpa Kähköneni poeetilisest raamatust «Nõmmeliivatee». See on liigutav pere- ja sõpruse lugu. Sirpa Kähköneni poeetiline raamat teeb reisi läbi Soome ajaloo ja inimsaatuste, teemaks inimese imetlusväärne sisemine tugevus.
KATKEND ⟩ «Siin oli sõjapiirkond, aga siin ei olnud lahinguid, tulistamist, isegi mitte suurtükimürinat»
IDA
Vaatan kaugele sinna, kuhu ei näe. Hääled, naer minu ümber, restorani kajad minevikust, toidulõhn, kõik juhatavad mind, torni masinavärk pöördub raginata, otsekui oleksin suure kella sees.
Tagasi, talve, ka siis oli saal täis sakslasi. Vähem naeru, vähem juttu, sama keel. Teised aated, teised lootused, või ehk ei olnudki enam lootust. See oli 1943. aasta veebruarikuu, mina olin siis Sortavalas. Ja Siiri samuti.
Mina olin Sortavala Seurahuone köögis, vana Ester seltsiks. Siiri tuli sisse sellest uksest, kust kaubatellimised alati kööki toodi. Ester avas kartulikotte, mina lõikusin liha. Siiri tuli põiki üle köögi põrandaplaatide, pani käe mantlitaskusse ja võttis välja pisikese klaasasjakese. Ta pani selle riiulile mu silme ette. Mina keerasin tema poole ja osutasin teda lihanoaga, kuid märku andes:
«Vii see ära või ma torkan.»
See oli klaasist tsepeliin, haakristid külgedel. Siiri võttis selle riiulilt jälle kätte ja vaatas teraselt.
«Vaevalt tuleva aasta jõuludel keegi seda enam kuuse külge paneb,» ütles ta.
«Kust sa selle leidsid?» küsis Ester.
«Lumehangest,» ütles Siiri, «keegi oli kogu ehtekarbi sinna visanud.»
«Ära parem songi,» turtsatasin mina ja tükeldasin liha edasi. Mul oli nii siga kui ka veist, oli ka rupskeid, viskasin neid suurde patta sedamööda, kuidas tükid said peeneks lõigatud. Siiri läks köögitagusesse koridori linadehoidu.
/nginx/o/2021/04/12/13724278t1hcd58.jpg)
Pühkisin käed põlle sisse puhtaks. Ester hakkas palumata kartuleid pesema, temast paremat töökaaslast ei ole mul kunagi olnud, Ester kolistas kraanikausis kartulitega. Siiri tuli teiste riietega kööki, tal oli ees tööpõll ja süles kõrge virn voodipesu.
Sealsamas tuli pendeluksest kööki sakslaste ülemteener, vaatas Estri töö üle, pühkis kinnastatud käega külmlaua teraspinda, uuris oma sõrme, noogutas jälle, tuli ruumi teise otsa ja jäi minu kõrvale seisma.
Ta võttis riiulilt tsepeliini, vaatas haakriste, vaatas mind, vaatas Siirit.
Siiri pani voodiriiete virna käest taburetile, tuli ülemteenri juurde, võttis tal tsepeliini käest, võttis virnast puhta köögirätiku, mässis tsepeliini sinna sisse, avas sahtli, võttis lihahaamri ja virutas korra. Tsepeliin purunes rätiku sees kildudeks.
«Kaputt,» ütles Siiri, pani haamri oma kohale tagasi, sulges sahtli, võttis rätiku kätte, avas prüginõu, raputas killud sinna sisse ja lõi kaane pauguga kinni. Rätiku pani ta naela otsa, võttis siis voodipesuvirna sülle, pööras ringi ja läks köögist minema. Ta sammud kobisesid koridoris, siis käis uks ja ta oli läinud tube tegema.
«Arbaiten mussen,» ütles Ester kartulite juurest. «Viir arbaiten.»
Sakslaste ülemteener ei öelnud midagi, vaatas vaid teraselt Estrit, mind ja prüginõud. Ta astus mõõdetud sammudega akna alla, otsekui oleks tahtnud hoiduda plaatide servadele astumast, ja seisatas seljaga meie poole, vaatas välja.
Mina võtsin noa kätte, suur kamakas liha oli endiselt lõikumata, hommik valgenes jäälilledega kaetud auruse akna taga; sakslasest ülemteener hingas klaasi peale ja tegi piilumisaugu. See jahmatas mind, lapselik liigutus, ja ma ei suutnud selle tõttu tööle asuda.
Ülemteener pöördus akna all ja ütles:
«Luumi.»
Mina noogutasin. Lund oli jah, ja Ester, kes oli hakanud kartuleid koorima, ütles:
«Viir veerden meer snee pekommen hoite. Sneepürü verden hoite!»
Ja Ester lehvitas kätega ja puhus torus suuga nagu oleks tormituul, ja ülemteener ütles:
«Pürü pürü, jaa.»
Aken lahvatas täis valget lõõma, päike hõõgus läbi jää, tuul tuhistas, ilm hakkas muutuma, just nii, nagu Ester ütles.
Ja äkitselt oli ülemkelner justkui väsinud ja halvasti maganud, talle olid näkku kirjutatud kõik need teated, mida ka meie olime kuulda saanud sealt, kus võideldi; siin oli sõjapiirkond, aga siin ei olnud lahinguid, tulistamist, isegi mitte suurtükimürinat. Pealkiri, mõtlesin siis, lauba peale kirjutatud.
Ülemteener vaatas veel kord prüginõud, aga isegi ei kergitanud selle kaant, vaid läks ära; ka sellest teadsid, et uudised olid tõsi, nii kiiresti oli sakslaste ülemvõimutunne kadunud. Veel jõuluajal ja uusaasta paiku oli seesama tobe ese loonud pidumeeleolu ja väärikust, nüüd oli see väärtusetu prügi suure katastroofi kõrval.
Kui pendeluksed käisid ja ülemteener oli läinud, ütles Ester:
«Kas sa nüüd usud, ma ju ütlesin juba eile.»
«Usun. Ütlesid jah,» ütlesin mina ja hakkasin vett lihatükkide peale kallama.
«Nüüd on neil küll minek ees. Kui nad loomi tapma hakkavad, siis nad valmistavad minekut ette.»
«Mis tarkus see on?» küsisin mina ja panin need sakslaste tapetud lihad ahju küpsema.
«Mässu ajal oli sama lugu. Kui nad Soomest minema pidid, siis tehti enne laudad tühjaks. Neil olid ju oma sead, lehmad ja lambad kaasas.»
Panin ahjuukse kinni. Selle peale ei olnud mul enam midagi öelda. Mässu ajal olin mina alles väike tüdruk ja minu kodukandis ei olnud sakslasi. Minu isa ja vend olid kaitseliidus, keegi mässu käigus surma ei saanud, keegi sellest hiljem ei rääkinud, ma ei pidanud mõtlema ega muretsema.
Siis ma ei olnud kusagil osaline, aga nüüd ma olen, mõtlesin.
Ja hommik ja hommikupoolik edenesid just nii, nagu nad pididki, masinliku täpsusega, ja kaheteistkümne paiku kuulsime, kuidas Saksa autod saabusid Seurahuone ette, siis oli meil köögis kõik korras, nii nagu sõdurite ja ettekandjate spaleerid hotelli ees ja söögisaalis, mundrid tipp-topp. Oli meil köögis puhtad rätikud peas ja kenad põlled ees, kõik valmis selleks märguandeks, mille annab meile morni ja keskendunud näoga Helmer Karlsson ise.
Ja siis algas lõunasöök. Noore külmlauakoka valmistatud kalavaagnad kanti laudadele, ning leib ja või, siis Karjala praad ja juurde salat hapukapsast, porgandist ja sissetehtud köögiviljadest. Ja me kuulsime köögist, kuidas kogu saal oli täiesti vaikne, kostis vaid söögiriistade klõbinat, ja kui pendelukse ümmargusest aknast välja piilusin, siis nägin, kuidas soomlased istuvad saali ühel poolel ja sakslased teisel ja keegi ei öelnud midagi ja kui ettekandja püüdis sakslaste toodud tumedatest pudelitest veini kallata, siis tõusis üks ja teinegi käsi kallamist takistama.