:format(webp)/nginx/o/2015/08/29/4430573t1h1094.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Jo Nesbø psühholoogilist põnevikku «Kuningriik».
Karl Martin Sinijärv soovitab krimiromaani, mis näitab selle autorit hoopis teisest küljest
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
7. mai 2021, 10:55
/nginx/o/2021/05/07/13765599t1hc30a.jpg)
Ma olen Jo Nesbø raamatutest varem ka kirjutanud ja ega vast võtakski noid nii varmasti soovitada, kui nad ühtviisi harjumuspärasest (ja tunnustust väärivast) krimilugude sarijorost tuleks. Aga nii nagu hiljaaegu «Macbeth» näitas autorit hoopis teisest küljest, nõnda teeb seda ka «Kuningriik». Kriminaalset juhtub siin küllaga, rõhku aga ei panda sugugi pahategija leidmisele ega eriskummaliste koleduste väljanuputamisele. Asja teeb koledaks see, et kõik vale on siin nii pagana inimlik, harilik, hubane lausa.
Ei maksa loota sest loost kunstipärast vägivalda, eriväärastunud geniaalperverte ega isegi põhjamaisele mustmeel-literatuurile nii omast hädaldavat sotsiaalmasendust. Ülerafineeritud mõrvamaitsega tapajutudegustaator tunneb end nagu veinigurmaan depressiivse väikelinna õlletoas. Sest nii heidutavalt tavaline ja igapäevane on kõik toimuv. Mitte mingit müstikat ega salaliitlasi ega poliitilist kõrgpilotaaži. Pigem suurepärane näide sellest, kuidas õnnetul juhusel, väljapääsmatutel olukordadel ja valedel valikutel on elus hulka suurem osa mängida kui vandenõudel, kõikehõlmaval kurjusel või tundmata telgitagustest küünitaval karvasel käel.
Just see, kui lihtsalt võivad asjad minna samm-sammult sinnani, et tagasi (ega eriti edasigi) enam hästi ei pääse, teeb «Kuningriigi» kaunis õõvastavaks lugemiseks. Ja laseb mõtiskella, kui palju märkamatuid rauatükke me moraalsete kompasside lähedusse veereda võib. Samas on lugu mitmes mõttes ilus ja liigutav. Poleks uskunud, et leidub raamat, mis bensiinijaamas töötamise omamoodi kütkestavaks kirjutab.