:format(webp)/nginx/o/2021/05/07/13765626t1hce59.jpg)
Üritan igal aastal lugeda uute raamatute kõrval ka natuke klassikalist kirjastust, vähemalt paar raamatut. Seetõttu olin väga rõõmus, et kirjastus Postimees mulle Albert Camus' romaani «Katk» saatis, ja võtsin selle kohe käsile. Alustasin lugemist kerge aukartuse ning ootusärevusega, nagu klassikute puhul ikka. Ma ei osanud väga midagi ette arvata, sest ei olnud enne kuulnud teiste arvamusi teose kohta, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
1940ndad, Oran, Põhja-Aafrika. Kõigepealt tulevad rotid. Varem neid linnas nagu näha ei olnudki, aga siis leitakse siit-sealt näriliste laipu ning äkki immitseb neid juba kõigist pragudest. Rotid tulevad välja, et tänavatel kõngeda. Seejärel hakkab inimeste seas levima jube katk ning kogu linn pannakse karantiini. Keegi ei ole haiguse eest kaitstud. Osad üritavad oma igapäevatoimetusi jätkata, teised proovivad nõu ja jõuga katku vastu võidelda, kolmandad otsivad meeleheitlikult viise linnast põgenemiseks.
/nginx/o/2021/03/09/13670291t1h1e9d.jpg)
Kui pea kõikides tänapäevastes viiruselugudes kruvitakse pidevalt pinget, elu ripub juuksekarva otsas, kogu aeg on vaja kuhugi tormata, midagi teha, kedagi päästa, siis «Katk» kulgeb üsna rahulikult ja mõtlikult. Muidugi ei saa ilma, et tänapäevaga paralleele tõmbaks. Oran pannakse küll karantiini, nii et keegi sisse ega välja ei pääse, kuid muidu tundub, et elu jätkub üsna nii nagu ikka. Inimesed liiguvad tänavatel, jätkavad oma igapäevarutiiniga, käivad tööl, väljas söömas ja meelt lahutamas. Kõik see toimub kuumal aastaajal ning kirjeldustest kangastusid mullegi päikselised, tolmused tänavad. Lehtedelt ei õhkunud mingit paanikat isegi siis, kui juba inimesed nagu kärbsed langesid ja surnukehade käitlemisega tekkisid probleemid. Jutustaja pilk on nagu erapooletul kõrvalseisjal, kes toimuvat lihtsalt tõdeb. Lisaks olen ma vist nii palju jubedaid põnevikke ja krimilugusid lugenud, kus pidevalt pead, veri ja muud kehavedelikud lendavad, nii et katkuhaigete kirjeldused ega surmaagoonia ei pannud silma ka pilkuma.
Raamatu peategelane ei ütle kohe, mis rolli tema epideemia ajal mängis, vaid see tuleb välja hiljem. Põhiliselt jälgib lugu erinevaid mehi, kes igaüks omamoodi katkuga toime tuleb. Üks on arst, kelle naine on tervise tõttu linnast välja sanatooriumi sõitnud ning mees pühendub haigete ravile. Teine on ajakirjanik, kes on pärit teisest linnast ning jäi Oranisse lõksu, kuna karantiin kehtestati väga äkitselt. Tema üritab linnast eri teid pidi välja saada. Kolmas on samuti sisserännanu, kes vabatahtlikult katku vastu võitlemisel appi läheb ning teisigi kaasab. Neljas on preester, kes hädas jumala poole pöördub. Viies mees on vist ainus linnas, kellele katk ja karantiin rõõmu valmistavad, sest ta on seadusega pahuksis ning olukord lükkab sellega tegelemist edasi. Mul oli raske nendega suhestuda ja tundus, et kogu see olukord ei lähe mulle üldse korda, aga märkamatult olid ühel hetkel pisarad silmis. Tuli välja, et lugu oli end tasapisi mulle otse südamesse puurinud.
Albert Camus (1913-1960) oli prantsuse kirjanik ja filosoof. Ta sündis ning kasvas üles Alžeerias vaeses naabruskonnas. Hiljem kolis mees Pariisi. Oma loomingu jagas mees kolmeks tsükliks, millest igaüks sisaldas romaani, esseed ja näidendit. «Katk» kuulub teise tsüklisse, mille teemaks on mäss. Romaani lähtematerjaliks on 1849. aasta kooleraepideemia, mis tappis suure osa Orani tollasest elanikkonnast. 44-aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia.
«Katk» pakub vaikset kulgemist läbi katkuepideemia ühes kuumas Põhja-Aafrika linnas. Kui raamatule mõtlen, meenuvad mulle esmalt kuumus ning rahulik toon, millega sündmusi edasi anti. See oli nii erinev kõigist teistest epideemiaraamatutest, mida ma varem lugenud olen, pakkudes tegevuse asemel mõtteid. Kuna põhitegelasteks on mehed, siis oli mul raskusi samastumisega, aga märkamatult sai nende käekäik siiski oluliseks. Soovitan, kui sul on see klassik veel lugemata!