Endine munk Jay Shetty: mida rohkem negatiivsust meid ümbritseb, seda negatiivsemaks me muutume

Jay Shetty. Foto: Erakogu

Jay Shetty lähtub raamatus «Mõtle nagu munk» oma rikkalikest kogemustest elust mungana, et aidata ka teistel ületada takistused teel rahu ja eesmärgini, mis peitub meis kõigis.

Jay Shetty, «Mõtle nagu munk». Foto: Raamat

Jay Shetty on jutuvestja, podcast´i juht ja endine munk. Tema missiooniks on jagada maailma ajatut tarkust kättesaadaval, asjakohasel ja praktilisel viisil. Shetty on loonud üle 400 populaarse video, millel on üle 5 miljardi vaatamise, ning ta juhib maailma edukaimat tervise ja heaolu podcast´i «On Purpose».

Munkade õppetunnid on sügavad, kuid tihti abstraktsed. Shetty muudab need praktiliseteks nõuanneteks ja harjutusteks, mis aitavad vähendada stressi, parandada keskendumisvõimet ja suhteid ning avastada oma peidetud võimed.

Avaldame raamatust katkendi, mis räägib negatiivsusest.

***

Negatiivsus on nakkav

Me oleme sotsiaalsed olendid, kes saavad enamiku eluks vajalikust – rahu, armastus ja mõistmine – rühmast, mille enda ümber kogume. Meie aju kohandub automaatselt nii harmoonia kui lahkarvamusega. Oleme juba rääkinud, kuidas me ebateadlikult püüame teistele meeldida. Tegelikult me tahame olla teistega ka ühel arvamusel. Uurimused on näidanud, et enamik inimesi väärtustavad sotsiaalset sarnasust sedavõrd, et muudavad oma reaktsioone – isegi oma tajusid –, et olla rühmaga kooskõlas, isegi kui rühm räigelt eksib.

1950. aastatel kogus Solomon Asch kokku ülikooliõpilaste grupid ja ütles neile, et nad teevad nägemiskatset. Konks oli selles, et kõik inimesed igas grupis olid näitlejad, välja arvatud üks: katsealune.

Asch näitas osalejatele kõigepealt pilti «võrdlusalusest» joonest ja seejärel veel kolme joont: üks lühem, teine pikem ja kolmas, mis oli võrdlusaluse joonega selgelt ühepikkune. Üliõpilastelt küsiti, milline joon on sama pikk kui võrdlusalune joon. Näitlejad andsid mõnikord õigeid vastuseid ja mõnikord sihilikult ebaõigeid vastuseid. Kõigil juhtudel vastas tegelik uuringus osaleja viimasena. Õige vastus oleks pidanud olema ilmselge. Kuid näitlejatest mõjutatuna järgis umbes 75 protsenti katsealustest gruppi, andes vähemalt ühe korra ebaõige vastuse. Seda nähtust kutsutakse grupimõtlemise kallutatuseks.

Me oleme seadistatud kohanduma. Sinu aju pigem väldiks konflikte ja vaidlusi. See eelistaks pigem lõõgastuda mõttekaasluse mugavuses. See ei ole halb, kui meid ümbritsevad, näiteks, mungad. Aga kui meid ümbritsevad keelepeks, konflikt ja negatiivsus, hakkame maailma nägema nende perspektiivist, samamoodi nagu inimesed, kes läksid Aschi jooneeksperimendis vastuollu omaenda nägemisega.

Üksmeele instinktil on meie elule tohutu mõju. See on üks põhjusi, miks me kaebamise kultuuris lahingus kaasa lööme.

Ja mida rohkem negatiivsust meid ümbritseb, seda negatiivsemaks me muutume. Me arvame, et kurtmine aitab meil viha töödelda, kuid uurimused kinnitavad, et isegi need inimesed, kes räägivad, et tunnevad end pärast auru välja laskmist paremini, on virisemise järel endiselt agressiivsemad kui inimesed, kes auru välja ei lasknud.

Bhaktivedanta Manoris, templi Londoni eelpostis, oli üks munk, kes ajas mind hulluks. Kui küsisin temalt hommikul, kuidas tal läheb, rääkis ta mulle, kui kehvasti ta magas ja kelle süü see oli. Ta kurtis, et toit on kehv ja ometi ei olnud seda kunagi piisavalt. See oli lõppematu verbaalne kõhulahtisus, nii negatiivne, et ma ei tahtnud kunagi tema lähedal olla.

Seejärel avastasin end kurtmas tema üle teistele munkadele. Ja nii sai minust täpselt see, mida kritiseerisin. Kurtmine on nakkav ja tema andis mulle selle nakkuse edasi.

Uuringud näitavad, et negatiivsus, nagu minu oma, võib kasvatada agressiivsust juhuslike, asjaga mitte seotud inimeste suhtes, ja mida negatiivsem on su hoiak, seda tõenäolisemalt on sul ka tulevikus negatiivne hoiak. Uuringud näitavad sedagi, et pikaajaline stress, nagu näiteks see, mille on põhjustanud kurtmine, tegelikult kahandab hipokampust – see on ajupiirkond, mis mõjutab loogilist mõtlemist ja mälu. Kortisool, seesama stressihormoon, mis avaldab mõju hipokampusele, kahjustab ka immuunsüsteemi (ja sel on terve hulk teisi kahjulikke mõjusid). Ma ei pane kõiki haigusi negatiivsuse süüks, aga kui positiivseks jäämine suudab kasvõi ühe talvise nohu ära hoida, olen täiega selle poolt.