«Tema on vaid sääsk, ütlesin endale. Lõpuks oli käes aeg ta minema nipsutada»

Copy
Maroko sadamalinn Tanger.
Maroko sadamalinn Tanger. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Postimees Kirjastuse romaanisarjas ilmunud Christine Mangani debüütromaanist «Tangerlanna». Teose on tõlkinud Krista Nurm.

Christine Mangan, «Tangerlanna».
Christine Mangan, «Tangerlanna». Foto: Raamat

On aasta 1956. Alice Shipley, jõuka suguvõsa orvuks jäänud pärija, on minevikupainete eest põgenedes jõudnud Maroko rannikulinna Tangerisse. Noor naine on peaaegu suutnud unustada aastatetaguse saatusliku õhtu, mis muutis ta elu jäädavalt. Ent siis saabub linna inimene, kes teab tõde – toonane parim sõbranna Lucy Mason.

Ellu ärkab lohutust pakkuvalt tuttav, ent kummaliselt painav sõprussuhe, mis paneb Alice’i kahtlema nii Lucy siiruses kui ka iseenda terves mõistuses. Minevikuvarjud, mille eest Alice’i lootis pääseda, saavad naise viimaks kätte.

Christine Mangani meisterlik debüütromaan «Tangerlanna» on kirjutatud parimate psühholoogiliste põnevike vaimus, kus hitchcockilikus kõhedalt veetlevas atmosfääris toimuv tegevustik üha pinget kruvib, kuni lugeja ootamatu lõpplahenduseni juhitakse.

***

Pilgutasin silmi. Tundus, nagu meie vestlus – Johnist, Sabine’ist – oleks toimunud nädalaid tagasi, isegi kuid. Mõtlesin, kui palju oli sellest saati muutunud ja kui palju kõik veel võib muutuda. Mulle meenus, mida ta oli öelnud – tüdruk –, ja kuidas mina olin reageerinud. Punastasin, viha immitses vaikselt mu veenidest, ja olin tänulik, et öö varjas vere valgumise mu põskedele. Vahest olin tegutsenud kiirustades – nii see nüüd kindlasti näis. Ja ometi ei sobinud see sõna endiselt kuidagimoodi minuga ja jättis suhu hapu maitse.

«Sa oled mind vältinud,» ütles ta.

Miski minu sees tardus, kangestus.

Ta kissitas pimeduses silmi. «Ma ei suuda välja mõelda, miks, aga on päris selge, et nii see on,» ütles ta, liikus minu poole, ületas meie vahemaa.

Astusin sammu tagasi.

Ta irvitas justnagu mu mõtteid lugedes. «Te olete lõppkokkuvõttes kõik ühesugused. Tangerlannad. Iga marokolane, keda te näete, on isikliku kasu saamiseks, müügiks.» Ta astus lähemale. «Mind huvitab, mademoiselle, kui palju täpselt te soovite maksta,» ütles ta, haaras mul randmest, tema sõrmed pigistasid kõvasti mu nahka, näpistasid seda, «ja mis see konkreetselt on, mida te osta soovite.»

Ma kiskusin käsivarre lahti, aga seda tehes lükkasin Alice’it nii, et ta kukkus maha ja karjatas. Samal hetkel unustasin Youssefi ja tema ähvardava hääletooni. Tema on vaid sääsk, ütlesin endale. Lõpuks oli käes aeg ta minema nipsutada. Pöörasin talle täielikult selja ja aitasin Alice’i jalule. «Kas said haiget?» küsisin, pühkides tema seelikut, tema põlvi – mõlemad olid nüüd räpa ja mustusega kaetud. «Alice,» alustasin uuesti, aga siis ilmus nähtavale John, kes oli juba hakanud endale meie poole teed rajama. Tema juuksed, nüüd higised ja sorgus, kleepusid mõlemal pool ta näole, tema kaabut polnud kuskil näha.

«Ma pean kontorisse minema,» ütles ta seal seistes, käed lõdvalt küljel rippumas, nagu oleks meeletu energia, mis oli teda kõigest mõni hetk varem tagant utsitanud, temast nüüd välja valgunud ja jätnud maha vaid tühja kesta. Ta seisatas ja jäi silmitsema Alice’i korratut välimust.

«Ta kukkus, aga temaga on kõik korras,» ütlesin.

John kõhkles, noogutas siis ja tema pilk haaras tänaval pillerkaaritajaid, kes meid ümbritsesid. «Tundub, et Tangeriga on kõik. Vähemalt nii palju, kui meie sellest teame.» Ta pühkis laubalt higi ja ma nägin nii selgesti tema armastust selle riigi vastu, selle veidra väikese maatüki vastu, mis ei kuulunud kellelegi ja ometigi kuulus kõigile. Nägin, kuidas see teda piinas – mõte, et see muutub selliseks, kus tema ei ole enam üks võimul olijaist, vaid muutub pigem autsaideriks ja sedavõib-olla esimest korda elus. Ta tundis end jõuetu, lõksu püütu, võimetuna midagi ette võtma. Ja kuigi mind vaevas teadmine, et me võime olla täiesti sarnased, et meie vahel oli mingi ühendusniit, ennekõike pärast seda, mida ta tol õhtul oli püüdnud teha, olin ma seda tundnud ka varem, tundnud mingil moel igal oma elupäeval. Püüdsin lõbustada end asjaoluga, et nüüd võis ka tema sama tunda, aga see mõte andis vaid tagasilöögi, õõnsa ja tühja. «Kas midagi on lahti?» küsisin tema käitumise muutusest rahutuna.

«Kõik on ärevaks läinud.» Ta kehitas õlgu, kuid tema nägu väljendas muret. «Kõigi nende viimaste aastate mässude juures. Nad ei taha olla käepärast, kui asjad muutuvad ametlikuks.» Ta raputas pead, ilme kurnatud. Väsinud, mõtlesin ma. «Ma pean minema. Ma tulen hiljem tagasi, kuigi ma lubasin Charliele, et sõidan koos temaga homme pärastlõunal Fèsi,» ütles ta, lausudes neid sõnu Alice’ile, kes ikka ei paistnud kuulavat. John pöördus tagasi minu poole. «Palun vii ta tagasi korterisse.» Ta kõhkles. «Ja hoia end.»

Ja siis oli ta läinud, rahvamassi kadunud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles