:format(webp)/nginx/o/2021/05/04/13760447t1h65e0.jpg)
Raamatus «Joel Juht. Võitlus EI-vastusega» jutustab Joel Juht oma loo, kuidas sport on õpetanud talle distsipliini, kuidas uute eesmärkide ja raskuste ületamine on andnud jõudu ja motivatsiooni, et panustada oma aega juhtimisse ja noorte arendamisse. See on raamat eneseusust ja võitlustest ei-vastustega.
Avaldame raamatust katkendid, mis räägivad tantsuarmastusest, tantsukooli loomise teekonnast ja vankumatust usust, et raske töö kannab ükskord vilja.
Harjutamine kaubamaja nurgas, ilma muusikata
Joel ammutas mõnikord inspiratsiooni internetist leitud ja välja trükitud tantsupiltidelt, kus keegi seisis pea või ühe käe peal. «Mäletan, et Tartus vana kaubamaja teisel korrusel oli vahekoridor, kus oli hästi libe ja hea põrand – seal käisime poistega harjutamas, sest meil ei olnud raha, et treeningsaali minna. Põhimõtteliselt kasutasimegi kaubanduskeskuste nurgakesi ära. Me ei teinud seal kellelegi kurja, meil oli vaja lihtsalt kohta, kus harjutada. See oli päris lahe tegemine: kuskil kaubamaja nurgas, ilma muusikata. Naljaga pooleks – sul polnud sedagi, kust muusikat maha mängida. Lõpuks saime väikse maki, patareidega.»
Tosin aastat iga päev tundide kaupa sõitmist, et trenne anda
Joel möönab, et samal ajal algas tosin aastat kestnud elustiil, kus ta sõitis iga päev tundide kaupa üle Eesti eri kohtadesse trenne andma. Noorte nimel, kes tahtsid tänavatantsu teha. Koormuse suurenedes tekkis tal üks õpilane, kes vahepeal tema eest sõitis. «Olen terve Eesti läbi sõitnud. Ise juhtisin autot, siis andsin trenni, paari tunni pärast sõitsin uude kohta, andsin uuesti trenni. Istusin ja rääkisin nende noortega.»
Elamist polnud, magada tuli stuudios
«Kui Tallinna tagasi jõudsin, magasin oma stuudios – elamist mul ju ei olnud. Kõik see 12 aastat loobusin ma oma sünnipäevadest, reisimisest ja muudest asjadest, mis vähegi võiksid raha kulutada. Mul ei olnudki muud elu, aga see töö oli seda pingutust väärt.»