:format(webp)/nginx/o/2021/04/30/13755432t1ha3bf.jpg)
Maailmarändur Tom Walsberg kirjutab oma lõbusas raamatus «Eluterve pohhuist», et eluterve pohhuist teab, et pass täis templeid on väärtuslikum, kui korter täis asju. Tom rõhutab, et kulutades raha asjade asemel elamuste peale suurendab iga inimene oma õnneindeksit palju rohkem. Avaldame raamatust 19 eluterve pohhuisti mõtet asjade ja elamuste kohta.
Asjadest ja elamustest
Eluterve pohhuist teab, et pass täis templeid on väärtuslikum kui korter täis asju.
Elutervel pohhuistil on asjadest ja shoppamisest täiesti savi. Ta teab, et kulutades raha asjade asemel elamuste peale suurendab ta oma õnneindeksit palju rohkem.
Eluterve pohhist ei harrasta teiste süüdistamist. Ta teab, et kui ta näitab näpuga teise poole, siis näitavad kolm näppu tema poole.
Kui eluterve pohhuist laseb kogemata liftis kärtsu peeru, siis ütleb ta kõva häälega «Vabandust». Suva, et piinlik.
Eluterve pohhuist hoolitseb enda eest hästi. Aga ta ei teab, et kui ta ei tee oma tegevusega ka teiste elu tsipagi paremaks, siis on see täielik ajaraisk.
Eluterve pohhuist teab, et kui ta reha kellelegi kodaratese ajab, siis varem või hiljem saab ta ise ka selle rehaga vastu molli.
Eluterve pohhuist teab, et isegi kuivand sitt haiseb. Seepärast proovib ta vabandada kohe kui ta on aru saanud, et ta on mingi käki keeranud või kellegi tundeid riivanud.
Eluterve pohhuist teab, et see, kes teisele auku kaevab, selle käes on labidas. Eluterve pohhuist usub, et kui Jumal üldse on olemas siis, just Jumal pani kõige kõige paremad ja magusamad asjad teiselepoole hirmu.
Ühel õhtul murdis varas eluterve pohhuisti koju ja hakkas toppima asju kotti. Eluterve pohhuist tuli ka toa nurgast välja ja hakkas asju varga kotti juurde panema. «Mida paganat sa teed?» küsis varas hämminguga. «Aaaa… ma arvasin, et me kolime, seega mõtlesin, et aitan sul pakkida.»
Elutervele pohhuistilie pidi sõber külla tulema aga tal sai liiklusummikus telefon tühjaks ja ta jõudis pool tundi hiljem. Sõber oli lahkunud ja kirjutanud tema uksele sildi «Sitapea!» Eluterve pohhuist põrutas kohe sõbra juurde ja kui too ukse avas, ütles eluterve pohhuist: «Vabandan, ma jäin lootusetult hiljaks ja ei saanud sind teavitada aga kui ma koju jõudsin, nägin ma, et sa kirjutasid oma nime minu uksele, seega ma tulin siia nii kiiresti kui võimalik.»
Eluterve pohhuist teab, et selle asemel et halada «Miks see küll minuga juhtus?!» on palju nutikam küsida «Mida ma nüüd saaksin ette võtta?» või «Mis ma sellest õppisin?»
Eluterve pohhuist teab, et targaks saada on vaja õppida teiste vigadest, mitte teise edulugudest.
Eluterve pohhuisti jaoks on väga oluline küsimus, mida ta tituleerib edusammuks ja mida läbikukkumiseks.
Eluterve pohhuist teab, et kui ta on veendunud, et ta teab kõike, siis pole võimeline mitte midagi juurde õppima.
Eluterve pohhuist teab, et võtta vastutust ei tähenda tingimata seda, et ta oleks milleski süüdi!
Eluterve pohhist teab, et ta ei saa kontrollida alati, mis temaga juhtub aga ta saab kontrollida, mis tähenduse ta sellele annab ja kuidas ta sellele reageerib.
Eluterve pohhuist teab, et mõttelaad «Mina olen kõige ägedam ja teie kõik olete lollid!» ja «Teie olete kõik nii ägedad, aga mina olen selline sitavares!» on võrdselt debiilsed ellusuhtumised.
Eluterve pohhuist teab, et olulisem sellest, et proovida olla koguaeg positiivne on see kui positiivselt ta suhtub iseenda negatiivsetesse aspektidesse.
Magama minnes ütleb eluterve pohhuist endale: «Täna on hea päev surra. Ma olen elanud täisväärtusliku elu ja andnud endast parima.»