«Kas see oma eesmärgi saavutamine on siis nii püha asi, et süütud peavad selle kõrvalt kuulipritsist saama»

Mustsõstar. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Sirpa Kähköneni poeetilisest raamatust «Nõmmeliivatee». See on liigutav pere- ja sõpruse lugu. Sirpa Kähköneni poeetiline raamat teeb reisi läbi Soome ajaloo ja inimsaatuste, teemaks inimese imetlusväärne sisemine tugevus.

Sirpa Kähkönen, «Nõmmeliivatee» Foto: Koolibri

ANNA

Vihmane ilm on peenrast välja meelitanud vesiheina ja hanemaltsa ja kes teab mis risu-räsu. Korraliku naise aiamaa moodi see ei ole, rohkem roheline kasukas, niisuke nüüdse aja noorte narmastega rõivas, hahaha, naer tuleb peale, kui neid armetuid pussakaid afgaanikasukateks nimetatakse. Aga niisugusega aiamaa end nüüd katnud on. Saan peaaegu et masenduse ees oleva töö rohkusest. Kuid Helvi mitte, ta ütleb vaid, et üks nurk korraga, nii saab ka suure töö tehtud, kui mõistlikeks jagudeks jagad.

Ja me hakkame tööle, ja üks siil saab korda, ja me sirutame selle otsas selga ja jääme oma kätetööd vaatama. Pühin otsaesist ja sellele jääb mullaviirg, ja Helvi naerab selle üle, ja tuul sasib tal juukseid ja mina võtan sõrmused käest ära, tõmban kleiditaskust ninarätiku ja panen sõrmused rätiku peale ja rätiku sõlme ja kompsu taskusse; nad on nii laiaks jäänud, et võivad maha kukkuda ja sinna ära kaduda, või ega sõrmused ole laiaks jäänud, vaid minu sõrmed peenemaks. Ja kui ma vaatan oma sõrmusteta käsi, siis on nad äkki samasugused nagu Helvil, ilma meheta naise käed ja ma tahaks nad ära taskutesse peita, issand jumal, kui mõni mees veel arvab, et mul on midagi puudu; ma tõesti ei tea, kuidas lesk end ühes või teises olukorras üleval pidama peaks.

Mina tahaksin kanda leinaloori ja leinanööpi, et kõik teaksid. Aga kui seisan siin tuulevires, käsivarred paljad ja higised, siis tahaksin juba olla nagu varemalt, ja kuigi tean, et ma ei saa enam kunagi samasuguseks nagu siis, kui Lassi veel elas; et olen tulnud väravast teisele maale, kus pean õppima elama uute seaduste järgi. Siis loodan, et olen õppimiseaja ära teinud ning niisama rahulik ja terve kui mu sõber Helvi, ka lõigutuna tervik.

«Kas eile uudiseid vaatasid?» ütleb Helvi äkitselt ja tõstab vingerdava vihmaussi mullakänkra peale meil eest ära.

Helvi on kummargil ja kobestab rehaga mulda, loodan, et ta ei mäleta enam uudiseid. Kus minu Hilla vanune tüdruk jooksis mööda sillutamata teed leekide eest minema, ihualasti, suu pärani.

Ka mina kummardun maa poole, ja hetke olen Indohiina riisiväljadel, Lassi näitas mulle ükskord pilti riisipõllust, ma ei oleks seda uskunud, kui poleks näinud, et ülespaisutatud vee alla jäänud põldudel võidakse midagi kasvatada. Olen Indohiina naine, õlgkübar peas, ja mu süda tuksub oma kondises korvis väheke tugevamini, kui kuulen mängivate laste häälte kilkamist ja vaatan taevasse, et ei pea siiski ära jooksma.

Ja küllap liiguvad meie mõtted sama rada, Helvi ja minu omad, sest Helvi ütleb äkki:

«No eks me oleme pidanud ise ka pakku jooksma.»

«Oleme,» nõustun, viskan reha käest ja istun mustsõstrapõõsa alla. Jäägu minust see umbrohi, nüüd peab silmapilgukese istuma ja laskma rahuneda südamel, soontel, lihastel ja kõõlustel, kus on äkki tekkinud vaikne võrin. Helvi heidab mu kõrvale ja me vaikime.

«Minule piisas ühest korrast. Kui Karjalast ära tulin, siis sellega see jäi,» ütleb Helvi pärast pikka vaikimist.

Noogutan. Küllap on Helvil olnud veel raskem kui minul, sest tema pidi igaveseks kodunt lahkuma.

«Aga see sinu memmest kolleeg, Ida. Tema on nende hulgast, kes läksid kaks korda,» ütleb Helvi, napsab sõstrapõõsast lehe ja nuusutab seda. «Mmm küll on hea lõhn.»

Ka mina nopin lehe ja surun selle endale vastu nina ja aevastan. Võtan kotist ninaräti ja imestan, miks seal sõlm on, ja siis meenuvad mulle mu sõrmused. Panen rätiku taskusse tagasi ja pühin nina kämblaseljaga.

«Kuidasmoodi kaks korda,» ütlen mina.

«Noh, taevakene küll,» turtsatab Helvi, «kas sa ei tea siis.»

Olen Helvi laitmise pärast lausa õnnetu. See on nagu Lassi suguvõsas. Sa lihtsalt pidid kuidagi kõike teadma, ka seda, millele ainult vihjati. Tahaksin end kaitsta, aga kas Helvi, iseseisev naine, saaks aru, kui raske on sõnu küsimusteks seada.

Ma tean küll, et mul on kõik sõja-aja asjad ajusopis segamini. Neid ei ole saanudki korda panna. Kui kunagi püüdsin lastele rääkida, sain sealt vastuseks: ei huvita! Ja Lassi käratas kähku, et: lase armis haavadel olla! Tema arvates oli kõik Soome süü, mis me siis läksime seda kordasid nii Lassi kui lapsedki – katsusin vahel öelda, et need olid ju nõukogude omade pommituslennukid, mis mind ja meid lapsi taga ajasid ja sihilikult tappa katsus, aga kus! Ja ka sellele oli Lassil seletus, et pidi ometi Soome buržui põlvili sundima, ja sellega tuli tabamusi ka väiksematele tegijatele. Mina olin juba tollal nii tark, et ei hakanud isegi küsima, kas see oma eesmärgi saavutamine on siis nii püha asi, et süütud peavad selle kõrvalt kuulipritsist saama. Sest ma juba teadsin vastust.

«Ära tee nüüd nii haledat nägu,» ütleb Helvi. «Kas mäletad. Mina tulin pärast Talvesõda ja hiljem tagasi ei läinud. Aga siis oli neid, kes tulid tagasi, kui puhkes uus sõda. Karjala vallutati tagasi. Sõdurite kannul need mõned läksid, kohe kui loa said. Elasid seal, kuni sõjaõnn pööras. Ja kui kaotasime, siis jälle teele. Oli neid sitkeid, saad aru. Võtsid riski, kaotasid. Mis sa teed, olid oma kodukandi küljes nii kinni.»

Ma noogutan, kuigi ma ka päriselt aru ei saa, sest mina läksin kodumajakesest maailma, nii et ma ei ole sinna kunagi tagasi tahtnud, mäe jalamile, kitsastesse oludesse, isa ja ema käsu alla.

Seda ma ütlengi, et ei ole tundnud igatsust endise järele. Olen tahtnud hoopis oma elu ehitada siia uutele maadele.

«Ah,» ütleb Helvi. «Mina olen igatsenud tihti ja paljugi. Mul oli Sortavalas valmis kodu. Sinna see jäi. Niisugune minek on natuke teistmoodi asi kui see, et jätad lapsepõlve seljataha ja alustad oma elu.»

Siis jääb ta vait ja ja närib oma heinakõrt. Ootan rahulikult, vaatan oma käsi, aga rohkem Helvilt sõnu ei tule.