Karl Martin Sinijärv soovitab ajalooraamatut, mis tõestab, et inimene on oma loomult hea

Ajaloolane ja ajakirjanik Rutger Bregman. Foto: Horst Galuschka/ Imago images/ Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Rutger Bregmani uut teost «Inimkond. Paljutõotav ajalugu».

Tõesti. Nii palju kirjutatakse inimloomusest. Just nagu sellest midagi teataks. Veel rohkem põhjendatakse, õigemini õigustatakse igasugu situtamist tollega, et see olla meil, inimestel, justnagu loomuses. No iga vabandus on hea vabandus ja ürgne väljavabandatamatus seda enam. Phäh.

Rutger Bregman, «Inimkond. Paljutõotav ajalugu». Foto: Kirjastus Varrak

Siin on raamat, mis tõestab peaaegu ära, et meile ei ole sisse kodeeritud mingi algne pahalaseks olemine. Vastupidi. Inimloomus on üldse inimesed inimeseks loonud ainult ühise abi ja koostoimimise läbi. Nood halvemad küljed tekivad teistmoodi, tekivad hulka hiljem, tekivad teatud põhjustel, ent mitte loomuldasa.

Igal teoorial on head ja vead. Bregman on peaaegu veatu, ehkki teinekord langeb iseenda seatud lõksu. Tahab temagi näidata üht võimalikku võimalust ning lähevad temagi argumendid mõnikord üksiti vastuoksa. Mitte hullemini kui suuremas osas ajalooraamatutes ette tuleb. Natuke ikka.

Andestatagu talle see, sest ta lammutab hunniku harjumuspärasi lollusi kaunil kombel laiali ning näitab täitsa ausalt ette ühe võimaliku tulevikuvaate. Eks neid tulevikukuulutajaid ole ennegi nähtud, aga Bregman laseb rahulikult mõteleda paljugi seniteatu peale ning nügib noid teadmisarvamusi sõbralikult.

Miks me ei võiks kasvatada omi mõtteid algatudes veendumusest, et tegelikult oleme me head ning pahadused on vead? Vigu saab parandada. Ma ise küll elaksin pigem selle nimel, et paremaks muutuda, kui et keerata jama, kuna olemus käseb. No teate. Ei käy!

Kui keegi tahab mõelda inimeseks olemise peale ja on ühtlasi huvitet ajaloost, siis tost teosest mööda minna ei või.

Pühale Augustinusele ja pärispatule öeldagu aga sõbralikult head ööd.