:format(webp)/nginx/o/2015/10/26/4636507t1haa7b.png)
Alustan sellest, et «Minu Dublin» on siiani mulle kõige vähem meeldinud «Minu» sarja raamat. Ise viibisin Iiri pealinnas 2011. aastal jalgpalli playoff'ide ajal paar päeva ning see jättis hästi mõnusa tunde. Seetõttu haarasin Dublini-raamatu suure õhinaga, aga selles puudus linna võlu ning autori oma kogemused ei olnud samuti kuigi köitvad. Lootsin, et Rene Satsi «Minu Iirimaa» suudab pakkuda seda, mis eelkäijas vajaka jäi, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
2006/2007-2019, Wicklow, Iirimaa. Rene läheb Iirimaale sõbra sünnipäevale ja jääb pikemaks. Kanda kinnitab ta väikeses külas, kus sõber ulualust pakub ja tööd leida aitab, sest seal on võimalik rasket raha teenida. Hiljem leiab ta endale üüritoa iirlase juures, kes ööklubides poksida armastab. Renel on kohe oskus kõige eriskummalisemaid tegelasi ligi tõmmata ning nendega pöörastesse olukordadesse sattuda.
/nginx/o/2021/05/17/13785315t1hf33e.jpg)
«Minu Iirimaa» ei keskendu Iirimaa tutvustamisele, vaid Rene enda elule, mis on üpriski värvikas. Mehega juhtub Iirimaal üht ja teist, mis tõesti üles tähendamist väärib ning ta oskab nii sündmuseid kui ka karakteriga tegelasi meeleolukalt talletada. Kirjutised on vaimukad ja kriitilised, andes hagu nii enda käitumisele kui ka muule maailmale.
Mul oli siiski raske seda raamatut nautida, sest Rene tõekspidamised ja maailmavaade ei läinud väga minu omadega kokku. Seal oli palju pidutsemist, joomist, seksi. Kulmud kerkisid iga peatükiga aina kõrgemale. Selleks peab ikka annet olema, et sellistesse olukordadesse jõuda. Kõige totram oli mu arvates see lugu tänavalt üles korjatud tüdrukust, kelle ta oma endise korterikaaslase juurde elama pani, kuni too ise eemal oli.
Ainuke osa raamatust, mis reisijuhiks sobiks, on Rene kommentaaridega saareriigi kaart alguses. Kusjuures paljudest välja toodud kohtadest pole ülejäänud teoses sõnagi. Iirlaste iseloomust ja kommetest on küll juttu, aga turistile vaevalt kasu on näiteks teadmisest, et kohalikud väga vabameelselt peeretavad. Rene rändab ikka ringi ka ja kiidab Iiri loodust, aga see ei haaku ülejäänud looga. Meelde jäi ainult õõvastav Näljaküla, millest eemale hoida. Kusjuures ka selles peatükis käitus mees vastukarva - kuna piletimüüjaid polnud, läks rõõmsalt küla uudistama ja alles hiljem maksis.
«Minu Iirimaa» pakub vaimukat ülestähendust Rene tööst ja elust Iirimaal, mille juurde käivad värvika karakteriga inimesed ning veidrad episoodid, mille keskele mees satub. See on raamat, mille sündmustikku ei jõua ära imestada. Mõned autori teod ja ütlused olid mulle küll üsna vastumeelsed, mistõttu täielikult ma seda raamatut ei nautinud. Soovitan, kui sulle meeldivad pentsikud olukorrad ning enese-/maailmakriitilisus!