/nginx/o/2021/05/18/13786680t1h8449.jpg)
Telesarjast «Mad Men» tuntud näitleja Jon Hamm armastab lugeda aeglaselt kulgevaid teoseid.
Jon Hamm soovitab pika järelmõjuga romaani
«Ma tean, et lugeda ei ole sama lihtne kui telekat käima panna, minna internetti või Twitterisse või mida iganes sa tänapäeva ühiskonnas tegema pead, aga see on palju rahuldustpakkuvam. See on rahustav,» rääkis ta ajakirjale O.
Hammi selgitusel on lugemine väga arendav ja kuigi see ei ole vahetu meelelahutuse võimaluste kõrval enam nii populaarne, eelistab tema just neid raamatuid, mis kulgevad aeglases tempos ja annavad pikemaks ajaks mõtteainet. Need on teosed, mille mõju on tunda alles mõne aja pärast. «Kui sellistele raamatutele aega pühendada, tasub see miljon korda ära.»
Üks väärt raamat, mida ta sellisel eesmärgil kõigile soovitab, on Umberto Eco «Foucault' pendel».
««Foucault' pendel» pole kerge lugemine, kuid see on ülimalt rahuldust pakkuv. See on väga keeruline mõistulugu kunsti ja religiooni kohta. Lugu jutustatakse huvitavas stiilis kahest väänduvast narratiivist (üks peategelasest ja teine teda järgivatest inimestest). Lugesin «Da Vinci koodi» kolme päevaga läbi, aga see romaan võttis paar nädalat aega, sest see toimib sügavamal tasandil ning Eco loob väga tiheda intriigide võrgu.»
Hammi selgitusel on Umberto Eco suur Jorge Luis Borgesi fänn ja nende stiil on teatud määral sarnane. Seetõttu peab lugedes olema väga tähelepanelik. «Just sedasorti raamatud mulle meeldivadki,» märgib ta.
Umberto Eco (1932-2016) kirjutas «Foucault’ pendli» 1988. aastal, kui meid ümbritsev esemeline maailm oli paljuski teistsugune, lapsepõlvehirmude ja teostamatute püüdluste, tühjuseängi ja saladusejanu küüsis inimene aga küllap samasugune nagu praegugi.
Lõputa jääv teos kõnnib ajaloo keerdkäikudes, kõneleb tunnetuse ja otsustusvõime(tuse) teedest, uinuva mõistuse eksirännakuist, ihade ja tungide nõiaväelisusest, ammutades müstika ja legendide, uskumuste ja teoloogia, maagia, filosoofia, alkeemia, muistse ja moodsa teaduse varamust.
Matemaatilist loogikat järgiva romaani näiliseks teljeks on ühest sajandist teise rändav üleilmse vandenõu plaan — puhta kujutluse vili, mille kolm kirjastamisega tegelevat mõttekaaslast rekonstrueerivad mängulustist otsekui tõeliselt olemasoleva —, nähtamatuks hoovaks aga sõnas kui sellises, keeles endas peituv purustav ja loov jõud.