Kaiken’it ei olnud enam seal.
Fifi sõitis umbnelja mööda hädapeatuste rada, sireen huilgamas. Passani lennuk pidi väljuma kell 20. Ta oli viimasel hetkel leidnud koha ANA lennul. Passan plaanis ravimivarusid täiendada lennujaama apteegis. Seejärel jääks talle kaksteist tundi haavade lakkumiseks ja olemasoleva info üle juurdlemiseks – või vähemasti hüpoteeside üle.
Roissy Charles de Gaulle’i lennujaama 1. terminali ees näis talle, nagu kulgeks ta läbi paksu halli mudakardina, mille taga toimub suur väljaränne. Reisijad tunglesid hiiglasliku ümmarguse hoone suunas. Vihmavarjud paindusid tormi käes. Pagasikärud veeresid läbi lompide, lüües laiali räpaseid pritsmeid.
Passan võttis kabuuri lahti ja loovutas relva Fifile. Punkar ulatas talle omakorda paberid, mille ta oli internetist välja printinud: «Siin on dokument, mida sa palusid.»
Olivier haaras paberipataka, keeras selle rulli ja pistis pintsakutaskusse. Assistendil oli veel üks kingitus: kopsakas jõupaberist kotike.
«Doktor Fifi isiklikud varud.»
«Tahad, et mind tollis arreteeritaks?»
«Kui sa oma lõustaga läbi pääsed, ei juhtu sinuga midagi.»
Passan pani Fifile käe õlale ja naeratas.
«Hoiame ühendust?» küsis punkar korraga tõsiseks muutudes.
«Tahad, et me tema telefoni jälgiksime?»
«Pole mõtet. Ta ei kasuta seda enam. Tal on Jaapani mobiil.»
Naoko oleks ennemini lasknud endal käed maha raiuda, kui et oleks Tokyos oma Prantsuse telefoni kasutanud. Praktilisest hoiakust, ellujäämisvajadusest.
«Oled endas ikka kindel?» küsis Fifi.
«Nagu sa ise ütlesid: «Vaid mina tean, mil tal on külm ...»»
Passan haaras tagaistmelt koti ja astus tagasi vaatamata auto juurest eemale.