/nginx/o/2021/05/19/13789557t1h1244.jpg)
Loe katkendit Jean-Christophe Grangè uuest psühholoogilisest krimipõnevikust «Kaiken». Ootamatute süžeepööretega lugu jõuab tagaajamise käigus ka uurija, tema jaapanlannast abikaasa ja nende laste ellu. See lisab raamatule teise mõõtme, kus mõtiskletakse ida ja lääne erineva eluvaate ning põhimõtete üle. Elustub iidne samuraide kultuur, mida mõned peavad anakronismiks, aga teised üritavad elus hoida ja edasi kanda.
Isegi paljunäinud politseinik Olivier Passan on rabatud nende kuritegude ennenägematust jõhkrusest. Kurjategija on tal juba peaaegu käes, aga ikka oskab too tegutseda vähimatki jälge jätmata. Näiliselt ei seo teda ohvrite ega kuriteopaikadega miski. Kui Passanil õnnestubki ta vahistada, pääseb roimar piisavate süütõendite puudumise tõttu jälle vabadusse.
Algab armutu inimjaht, mis toob ootamatuid pöördeid ja uskumatuid lahendusi. Kui asjasse kistakse ka Passani enda perekond, algab heitlus juba elu ja surma peale.
Jõhkra krimiloo taustal hargneb politseiniku perelugu: karmi politseiniku ja jaheda jaapanlanna abielu, mis ei seo mitte ainult kahte inimest ja nende lapsi, vaid kahte väga erinevat kultuuri, ida ja lääne eluvaateid ja põhimõtteid. Kas samuraide võitlusvaim ja aumõiste on igand, kaja endistest aegadest või on sellel kohta ka tänapäeva hea ja kurja võitluses?
Koolibri kirjastuselt on eesti keeles ilmunud Jean-Christophe Grangé «Reisija» ja «Surnute maa».
***
Aeg on minu poolel.
Passan tundis, et on harmoonias linna haaranud apokalüpsisega. Kallas ladinal nagu mussoonvihma. Kangekaelne vihmauputus näis olevat lakkamatu. Taevas võimutsesid sünged pilved, neid aga sai näha vaid läbi halli kardina, mis valgus kõikjale – tänavatele, krae vahele, inimeste hingedesse.
Fifi kihutas ja vilkurite helgid paiskusid tormis laiali justnagu klaasikillud. Passan ei märganudki, kas Fifi on sireeni tööle pannud: kuulda oli vaid kõuemürinat. Kui nad Mont-Valérienile jõudsid, lausus ta mõtetes palve. Puhastagu kogu see vihmavaling rüvetused, mida villa on pidanud läbi elama. Mõistku vesi nad pattudest vabaks. Passan ei kaotanud lootust.
Mitte üksnes juurdluse mõttes, vaid ka laste, maja, võib-olla perekonnagi suhtes ...
«Mul läheb viis minutit,» lausus ta, kui nad maja ette olid jõudnud.
Passan hüppas autost välja ja teda haaras kohe ängistus. Ta vajutas väravapuldi nuppu ja astus kiirelt üle muru. Villasse sisenedes oli temast järele jäänud vaid soe ja veest nõrisev kalts. Kingad võttis Passan siiski jalast.
Ta suundus otse keldrikorrusele. Tal olnuks loogilisem pakkida kohver oma Puteaux’ korteris, aga ometi eelistas ta koju tulla. Pealegi oli ta just siia unustanud oma passi ja vanad märkmikud, kuhu ta oli aastate jooksul kirja pannud vähemtähtsaid toimetusi ja käike.
Ta valis neist huvipakkuvamad välja ja pistis need pintsakutaskusse. Seejärel pani ta spordikotti mõned rõivad ja hügieenitarvikute koti. Elegants ja kortsudeta särgid jäägu mõneks teiseks korraks. Läbivettinud riided takistasid ta liigutusi. Ta sõõrmetesse tungisid tuttavad lõhnad: märg pesu ja vihmane asfalt. Varitsuse lõhnad, räpase politseitöö lõhnad. Need lõhnad meeldisid talle.
Trepist üles minnes jahmatas teda majas helide kaja. Veetilgad plaksusid ühekorraga kõikjal. Avaratel ruumidel näis nüüd olevat vaba voli mängida resonantsi ja tühjusega. Majas liuglesid voogavad varjud nagu veekummitused. Rohkem kui eales varem tundus villa talle pühamuna. Passanile näis, nagu viibiks ta Lenini mausoleumis.
Välisuksele jõudes tuli talle pähe veel üks mõte. Ta asetas koti maha ja jooksis teisele korrusele. Passan astus Naoko tuppa ja avas peatsilaua sahtli.
Kaiken’it ei olnud enam seal.
*
Fifi sõitis umbnelja mööda hädapeatuste rada, sireen huilgamas. Passani lennuk pidi väljuma kell 20. Ta oli viimasel hetkel leidnud koha ANA lennul. Passan plaanis ravimivarusid täiendada lennujaama apteegis. Seejärel jääks talle kaksteist tundi haavade lakkumiseks ja olemasoleva info üle juurdlemiseks – või vähemasti hüpoteeside üle.
Roissy Charles de Gaulle’i lennujaama 1. terminali ees näis talle, nagu kulgeks ta läbi paksu halli mudakardina, mille taga toimub suur väljaränne. Reisijad tunglesid hiiglasliku ümmarguse hoone suunas. Vihmavarjud paindusid tormi käes. Pagasikärud veeresid läbi lompide, lüües laiali räpaseid pritsmeid.
Passan võttis kabuuri lahti ja loovutas relva Fifile. Punkar ulatas talle omakorda paberid, mille ta oli internetist välja printinud: «Siin on dokument, mida sa palusid.»
Olivier haaras paberipataka, keeras selle rulli ja pistis pintsakutaskusse. Assistendil oli veel üks kingitus: kopsakas jõupaberist kotike.
«Doktor Fifi isiklikud varud.»
«Tahad, et mind tollis arreteeritaks?»
«Kui sa oma lõustaga läbi pääsed, ei juhtu sinuga midagi.»
Passan pani Fifile käe õlale ja naeratas.
«Hoiame ühendust?» küsis punkar korraga tõsiseks muutudes.
«Muidugi.»
«Tahad, et me tema telefoni jälgiksime?»
«Pole mõtet. Ta ei kasuta seda enam. Tal on Jaapani mobiil.»
Naoko oleks ennemini lasknud endal käed maha raiuda, kui et oleks Tokyos oma Prantsuse telefoni kasutanud. Praktilisest hoiakust, ellujäämisvajadusest.
Passan avas ukse.
«Oled endas ikka kindel?» küsis Fifi.
«Nagu sa ise ütlesid: «Vaid mina tean, mil tal on külm ...»»
Passan haaras tagaistmelt koti ja astus tagasi vaatamata auto juurest eemale.