Lugu sellest, kuidas ajakirjanik tahtis Jäämeest petisena paljastada, ent sattus paljajalu lumes mägironima

Wim Hof keskel (punase mütsiga). Foto: Shutterstock

Kirjastuselt Helios ilmunud Scott Carney raamat «Mis ei tapa» selgitab, kuidas jäine vesi, äärmuslik kõrgus ja keskkonnaga kohanemine taastab meie kadunud evolutsioonilise vastupidavuse. Carney plaanis paljastada Jäämehe Wim Hofi šarlatanina, ent see teekond viis ta rajani, mida ta oodata ei osanud. Ta jagab raamatus enda suhet Hofiga.

Plaan Jäämees paljastada

«Minus suhe Hofiga algas talvel 2013, mil läksin lennule Los Angelesest Wroclawisse Poolas, ajakirja tellimusel ja kavatsusega ta paljastada. Uskusin, et parimal juhul on ta tsirkuseartist, kes on ära õppinud mõned vastupidavusnipid ja -võtted. Ta ei oleks esimene võltsguru, kelle ma trükisõnas pihuks ja põrmuks teen. Vaid mõni kuu varem avaldas ajakiri Playboy mu artikli Arizona mungast nimega Geshe Michael Roach, kes õpetas Tiibeti budismi võltsvormi, mis andis talle vaba voli osaleda mõnede tema järgijate seksuaalsetes tegevustes. Roach lubas oma õpilasetele, et nad võivad meditatsiooniga saavutada supervõimed. Tema koolituskaubamärgi abil saavad nad õppida nähtamatuks muutuma, lugeda inimeste mõtteid ja muutuda valgustatud ingliteks. See võinuks ekstsentriliste ideoloogiate maailmas tähelepanuta jäänud, kui selle «laama»– Tiibeti tiitel õpetajale – spirituaalsed tehnikad poleks viinud selleni, et üks noor idealistlik järgija mediteeris, kuni suri vedelikupuudusse kulutuspaiga kohal kõrguvates mägedes,» meenutab Carney oma plaane.

S. Carney «Mis ei tapa». Foto: Helios

Nädalal, mil ta pidi Hofiga kohtuma, sõlmis ta ka kokkuleppe laiendada artiklit Roachist ja sellest räpasest afäärist täiemahuliseks raamatuks, millest pidi saama tema oopus võltsvaimsuse vastu. Talle tundus, et Hof kasutab karnevalilikke vägitükke, et koguda kergeusklikke oma «meetodit» järgima, ja tühjendab selle käigus nende rahakoti. Teisisõnu, võttis ta Hofi külastamist kui vahepeatust temasuguseid inimesi paljastava uuriva ajakirjaniku karjääris.

Esmalt mõistagi mõned formaalsused. Ajakirjanduse õilsate ideaalide hulka kuulub iga loo kõikide osapoolte ärakuulamine ja allikate võrdne kohtlemine. Kui Hof väidab, et tal on meetod, kuidas teadlikult kontrollida oma keha osi, mis jäävad suurema osa inimeste jaoks kättesaamatuks, siis ei saa autor kirjutada lihtsalt kõrvaltvaatajana. Selle asemel peab ta järgima tema juhtnööre ja sedastama, kuidas ta väited laiali lagunevad.

Aastate jooksul on Carney intervjueerinud organikaubitsejaid, küsitlenud jõugupealikke ja mind on kinni pidanud automaatidega lapssõdurid. «Niikaua kui ma ei kuku saatuslikku alajahtumisse, pole see kõige ohtlikum ülesanne, millega olen kunagi nõustunud,» tõdeb ta.

Pärast seda, kui mu lennuk oli terminaliväravasse tuhisenud, tervitab Hof teda teisel pool pagasiala laia naeratusega. Ta rajas peakorteri Hollandi kodu asemel Poola, lähemale jäistele veekogudele ja lumistele mägedele – ja ühtlasi lõigates kasu kehvemast majandusseisust, mis võimaldas tal osta suurema koha. Nad topivad end pisikesse Opel Astrasse koos kahe teise asjahuvilisega – horvaat ja lätlane -, kes on samuti tulnud tema tehnikat õppima. Koos läbivad nad pika teekonna läbi Poola mändide ja maaliliste külade Hofi keskusesse.

Jānis Kuze pressib end Carney kõrvale, Carney seljakott laiutab tema süles. Jässakas lätlane kasvas üles kesk kokkuvariseva Nõukogude Liidu segadust, sellal kui maapiirkonnas hulkusid ringi bandiidid. Ta isa peitis poja voodi all laetud AK-47-t, et saaks vajadusel kohe end kaitsta. Nüüd õpib Kuze vabal ajal Iisraeli võitluskuntsi Krav Maga ja treenib koos võrdväärselt hirmutava ja – ta kinnitab – ilusa tüdruksõbraga. Küsinud, kas ta on valmis end jäisesse vette kastma, vastab ta: «Kui mu isa oli erivägedes, testiti sõdurite kohanemisvõimet, sundides neid jäises vees istuma. Kui ellu jäid, said läbi. Kõik ei saanud läbi.» Horvaat Vladamir Stojakovic töötab kodumaal mobiilifirmas ja otsib miskit, mis elavdaks ta kontorikeskest elu.

Nad saabuvad pisikesse Przesieka külla, kus Hofil on kõrvalises kohas talumaja, mille ta suutis osta pärast lepingu sõlmimist Columbia Sportsweariga, reklaamides akuga soojendavaid jopesid. Reklaamides, mis toodeti televisioonile, kuid levisid laialt internetis, ujub Hof jäätunud järves, jõllitades jäisel pilgul õdusalt tundvaid loodusmehi, kes saavad kõrgtehnoloogilist varustust kasutades end ühe nupuvajutusega soojendada. Videod levisid kulutulena, kommentaatorid võrdlesid teda Chuck Norrisega, tehes tast omamoodi alfaisasest interneti-kuulsuse. Aga maja seisukord kinnitab, et kuulsus ei tähenda alati rikkust. Koht on pooleli, narivoodid ja joogamatid laialipaisatult kahe korruse vahel. Katkise sauna kõrval on selle uuem asemik ja söeahi, mis hästi ei tööta, pressib põrandalaudade pragudest musta suitsu välja. Õigupoolest ei tundu suurem osa põrandaidki sirged olevat.

Hoolimata sellest on lagunev hoone Hofi kui kasvava globaalse kuulsusega new agei’i guru peakorter ja tema arendatava eksperimentaalse treeningsüsteemi keskus. Hofi üks esimesi õpilasi oli tudeng Justin Rosales, kes lendas 2010. aastal Pennsylvaniast Hollandisse katsejäneseks. «Kui tahame tugevaks, kirglikuks ja motiveerituks saada, peame võtma näiliselt võimatuid ülesandeid. Avatud meeleta ei saa külm kunagi su sõbraks,» ütles Rosales Carneyle meilitsi. Ta kirjutas ja andis koos Hofiga välja raamatu oma kogemustest, «Becoming the Iceman», mis ringleb isiklikku transformeerumist otsivate entusiastide hulgas.

Pingutusega tekkiv soojus jääb kehasse ka jäisetes oludes

Hof juhib nad kõrvalrajale, mis vonkleb läbi maastiku tipu poole. Pärast kümmet minutit rajal, kui kehadel on olnud aega soojust tekitada, hakatakse riideid vähemaks võtma. Ashley Johnson, endine inglise huligaan, kes leidis uue elusihi, tehes Hofi majapidamises koolituse eest vabatahtlikku tööd, laksab Lesceliusele ja Kuzele semulikult õlale. Külma eest kaitsetud, pistavad nad riided seljakottidesse ja rühivad lumes edasi.

«Hetkel, mil ma särgi seljast võtan, hakkan aru saama, kuidas meie ürgsed eellased sarnase retkega toime tulid. Edasi rühkides ei tunne ma külma näpistust samal moel kui enne treeningut. Soojus, mis pingutustega tekib, näib kehasse jäävat, justkui kannaksin kalipsot. Tunnen külma, kuid see ei ole kordagi läbitungiv. Ma ei värise kordagi. Selle asemel keskendun punktile oma kõrvade taga, mis aitab Hofi sõnul aktiveerida pruuni rasva ja saadab soojuslaineid üle keha,» meenutab ta.

Kõige veidram on see, et nad ei kannata üldse; nad on joovastuses. Külm ja liikumine põhjustab tohutu endorfiinide vallandumise, mis kleebib Carney näole maniakaalse irve. Justkui alluks temperatuur eelseisvale ülesandele. Kuus tundi hiljem lähenevad nad tipule, palja ülakehaga ja paakunud lumi jalgadel. Vaid nädalaga on Carney California palmipuude alt jõudnud Poola lumistele mäetippudele ja tunneb, et tal on täiesti soe, isegi kuum.

Tagasiteel ütleb Hof Carneyle, et tahab jälle proovida Džomolungmale ronida. See oleks tema teine katse pärast eelmist, katkenud, peaaegu paljalt tehtud katset. Carney küsib Hofilt, mis ta arvab, et juhtub, kui ta lõpuks saavutab sellel mäkke tõusul oma piiri ja liitub nende sadadega, kes on mäel surnud. Kas ta sõnum vajub ajahõlma? Kas ka pisimadki õppetunnid, mida ta on suutnud oma järgijatele anda, tähendaksid midagi, kui ta sureks moel, mida suurem osa inimesi peab rumalaks? Ta nägu muutub mõtteis süngeks. Ta näeb välja nagu hakkaks nutma. «Ma ei tohi surra,» ütleb ta. «Ma olen otsustanud.»