/nginx/o/2021/05/24/13800232t1hac43.jpg)
Loe katkendit B. A. Parise uuest kaasahaaravast põnevikust «Terapeut».
KATKEND ⟩ «Ma pean tegema lõpu oma endise ja praeguse elu võrdlemisele»
Kui Alice ja Leo kolivad Londoni peenesse elurajooni äsja renoveeritud ruumikasse majja, tundub, et nende unistus on täitunud: viimaks saavad nad rajada esimese ühise kodu ja elada koos tõelise paarina. Ent kui Alice naabreid pisitasa tundma õpib, saab ta teada, millist kohutavat saladust maja endas varjul hoiab, ja ta hakkab tundma tugevat sidet Ninaga – terapeudiga, kes elas majas enne neid.
Alice üritab iga hinna eest kahe aasta taguse sündmuse kilde kokku panna, aga mitte keegi ei taha sellest rääkida. Naabrid salatsevad ja selles pealtnäha kokkuhoidvas kogukonnas pole kõik sugugi nii täiuslik, nagu esmapilgul paistab. Ja on see pelgalt kujutlus või käib keegi tõesti öösiti nende majas ringi?
B. A. Paris sai tuntuks rekordeid purustanud debüütpõnevikuga «Suletud uste taga», mida on ainuüksi tema kodumaal Suurbritannias müüdud üle miljoni eksemplari. Tema raamatuid tõlgitakse enam kui 40 keelde ja «Terapeut» on Parise viies romaan.
***
Istun rätsepaistes köögipõrandal ja mõtlen sisemisele häälele, mis ütles mulle kõigest mõne hetke eest väga intensiivselt, et see maja ei meeldi mulle. Tegelikult pole see tõsi. Siin on asju, mis mulle meeldivad, näiteks minu alumise korruse kabinet. Kabineti seinad on õhkõrna roosaka varjundiga. Ma poleks osanud arvata, et see värv võib mulle meeldida, aga meeldib, ja mulle meeldib kabineti juurde kuuluv vannituba, sest see oli ju mõeldud magamistoaks. Akna all seisab kirjutuslaud, mis kuulus omal ajal mu isale, ja nurgas on diivan, mis oli algul Leo korteris. Mulle meeldib ka köök – või vähemalt hakkab meeldima, kui ma olen seda pisut elavdanud –, kus on heledad marmorist töötasapinnad ja valged kapid. Praegu on see minu silmis liiga korras ja kliiniline: puha puhtad jooned ja kõik nutikate kapiuste taga peidus. Nii et ma ei saa öelda, et maja ei meeldi mulle, pigem ei meeldi mulle selle aura.
Võib-olla on viga selles, et majas polegi aurat; see ehitati kõigest viie aasta eest, samas kui minu Harlestone’i maja, kus ma sündisin ja kasvasin ja elasin kogu oma elu, on kahe sajandi vanune. Olen nii tänulik, et mul oli võimalik see alles jätta. Tegin nii, nagu Leo soovitas, ja maja on üüritud pooleks aastaks välja väga kenale Manchesterist pärit paarile, kes tahab proovida, kuidas neile maal elamine istub.
Langetan pilgu põrandale laotatud fotodele. Enamikul on Debbie ja mu teised Harlestone’i sõbrad, aga mõned fotod on ka minust ja Leost, mis on võetud nädalase puhkuse ajal Yorkshire’is. Võtan ühe teise foto, millel on mu õde. Vahin seda hetke, seejärel võtan järgmise, millel on mu vanemad ja õde – foto on tehtud päeval, kui õde lõpetas kooli –, tõstan foto huultele, surun vastu huuli ja meenutan, silmad suletud. Ma ei suuda uskuda, et ma kinnitan tõesti need kaks imekallist fotot külmikule, kus need tõmbavad automaatselt mu pilgu iga kord, kui ma ukse avan või sulgen. Ja teiste inimeste pilgu, kes võivad mu pere kohta küsimusi esitada, sest siis pean ma tooma selgitusi. Just sellepärast hoiangi ma reeglina neist võetud fotod magamistoas peidus. Aga Londonisse kolimine on mulle uus algus rohkem kui ühes mõttes.
Ajan end põlvili ja kinnitan fotod magnetitega külmiku ülemisele uksele. Kui käeulatuses pole enam ühtki vaba kohta, tõusen püsti ja lisan fotosid seni, kuni kogu uks on kaetud. Astun tagasi, et oma kätetööd imetleda, ja kõigi teiste seast hüppavad mulle näkku fotod mu õest ja vanematest. Vaatan köögis ringi, siia on endiselt vaja rohkem värvi ja ma toon raamaturiiuleid täis söögitoast hunniku kokaraamatuid. Elutoast möödudes kiikan sisse ja naeratan, nähes, et Leo on keeranud pärast meie eilset jutuajamist omapoolse väikese naljana kaminasimsile pandud kaardid kummuli.
Tagasi kööki minnes panen kokaraamatud töötasapinnale. Pärastpoole lõikan aias mõned õied ja panen lauale punasesse kuldse tilaga kannu, mille ma ühest heategevuspoest leidsin.
Ma pole ikka veel riides, nii et lähen ülemisele korrusele ja seisatan magamistuppa jõudes: toa suurus on mulle endiselt võõras. Nüüd, kui viimasedki kastid on tühjaks tehtud ja Leo läinud, paistab tuba veelgi tühjem. Mind valdab ootamatu vajadus majast välja pääseda ja ma otsin korralikult tooli seljatoele pandud riiete seast oma valget päikesekleiti. Ilmateade lubas nädala teiseks pooleks jahedamat ilma, nii et täna on arvatavasti viimane päev, kui saan seda kanda. Aga kleit ei ole tooli seljatoel. Ma tean, et see ei ole musta pesu korvis, sest ma tahtsin seda veel ühe korra kanda. Küllap panin kleidi tagasi kappi.
Lappan suures kapis riideid. Ma ei leia seda ikkagi ja võtan kapist sinised lühikesed püksid ja varrukateta särgi, märgates, et mu korralik kingarivi on segamini. Kummardun jalatseid rivisse sättima ja mõtlen seejuures, et ehk võiks Eve’i juurest läbi astuda. Eve on blogija, kirjutab peamiselt ilutoodetest ja teeb iga päev tööd just nii palju või nii vähe, nagu ise tahab.
«Täiuslik töö,» ütles ta tol esimesel päeval, kui ta tuli mind WhatsAppi gruppi saadetud kutse eest tänama. «Olen oma õele meeletult tänulik, ta on BeautyTechi tegevjuht ja tegi mulle ettepaneku teha blogi. Kirjutan asjadest, mis mulle meeldivad, ja ma saan katsetada imelisi tooteid, mulle antakse nii palju testreid, et mu riiulid ajavad üle – tuleta meelde, et ma annaks sinule ka –, ja mul õnnestub seda oma muu elu järgi kohandada. Kas sa, Alice, ei leia, et meil on vedanud, et me saame töötada kodus? Vahel blogin isegi voodis olles!»
Olin temaga sama meelt. Mina olen vabakutseline tõlkija ja kuigi tavaliselt tõlgin ma laua taga istudes, loen ma teksti üle sageli voodis – eriti talvisel ajal. Nagu Eve’ile meeldib ka mulle mu töö ja mul pole kahju, et mul pole kolleege või ma ei pea pikka maad tööle sõitma. Samuti meeldib mulle, et mu töö intensiivsus vaheldub. Hetkel on mul vaiksem hetk, ootan, et Itaalia kirjastuselt, kellega ma teen koostööd, saabuks uus raamat. Mul on hea meel, et mul on olnud paar nädalat rahulikumat aega, sest kolimisele eelnevad kuud olid väga pingelised. Aga ma pean hakkama uuesti tööle, enne kui võimust võtab tüdimus, mis hakkab juba pisitasa tunda andma.
Väljun magamistoast ja Leo kabinetist möödudes märkan, et ta tool on nurga all. Lähen sisse, panen käe tooli seljatoele ja keeran tooli ringi, et see oleks lauaga samal joonel. Aknast välja vaadates taipan, et sealt näen ma The Circle’i elamurajooni iga viimset kui maja. Majade aknad vahivad mulle silmadena otsa ja ma võbistan tahtmatult õlgu. Kas sellepärast ehitatigi majad ringikujuliselt, et kõik saaksid kõiki silmas pidada?
Alumisel korrusel leian võtmed ja panen botased jalga. Ma ei lähe Eve’i häirima, võib arvata, et tal on tegemist. Mul on jalad, ma võin minna jalutama. Leoga tegime lähikonnas ringi, aga Finsbury parki pole ma veel jõudnud.
Ületan maja ees tee ja lõikan üle väljaku peaväravani. Selleks kulub viis minutit ja ma kõnnin aeglaselt. Aga siin on kena. Väljakul on pingid ja mänguplats, nii et see sobib nii lastele kui ka vanemaealistele elanikele. Kõigile midagi, just see ongi selle koha suur eelis. Aga mänguplats – kiiged ja liumäed – tahaks üle värvimist, mis selgitab ka hooldustöid puudutavaid sõnumeid, mis jäid meile WhatsAppi grupis silma.
Mina ei tunne Londonit üldse ja kohe väravast väljudes haarab mind endasse rõhuv signaalide ja sireenide kakofoonia. Rahvast täis tänavad ja trügimine on mulle samuti uus ja ma mõistan, kui kaitstud ma Harlestone’is olin, kus kõige valjem heli oli põldudelt vilja koristavate kombainide müra. Aga kogu selles lärmis – tundes, et ma olen osa suuremast pildist – on midagi kosutavat ja ma kiirendan sammu, et astuda Londoni elanikega samas tempos. Citymapperi äpi abiga jõuan Finsbury parki. Selleks ajaks, kui ma kohale jõuan, on mul tunne, nagu oleksin läbinud ränga maratoni.
Harlestone’is võin kõndida tundide viisi väljadel, ilma et ma kohtaksin ühtki hingelist. Pargile ringi peale tegemiseks läheb kõigest tund, aga mul on hea meel, et mul on koht, kuhu minna, ilma et peaksin kartma, et mulle võidaks otsa sõita. Ja ma pean tegema lõpu oma endise ja praeguse elu võrdlemisele.
Jõuan tagasi kodu juurde ja just siis, kui sisestan jalgväravale koodi, avaneb autovärav ja Maria suur auto sõidab väravast sisse. Maria lehvitab ja ma keeran paremale, möödudes majadest number 12, 11 ja 10, kuni jõuan majani number 9.
«Tere, Alice!» hüüab ta autost väljudes. «Kuidas sul läheb? Kas oled end sisse seadnud?»
«Jah, enam-vähem. Käisin jalutamas.»
«Täna on ilus ilm, kas pole? Mul polnud täna pärastlõunal kohtumisi ja otsustasin tulla töölt varem ära ja minna lastele kooli vastu.» Autost väljub kaks poissi, Maria tõstab kõige väiksema, kes võib olla umbes kolmeaastane, autost välja ja lükkab raske lükandukse kinni. «Minge tuppa. Las isa valab teile mahla.»
«Kahju, et sa ei saanud laupäeval tulla,» ütlen ma Mariale lähemale kõndides.
Ta saadab mulle kahetseva naeratuse. «Minul samuti.» Tal on väga leebe nägu, suured pruunid silmad ja kõrged põsesarnad. «Lapsehoidjad, keda me tavaliselt kasutame, jätsid meid maha.»
«Jah, nii Tim ütles. See oli kena, et tema sai tulla.»
«Tim?» Maria laup tõmbub kipra. «Kuidas nii? Ta oli koos minu ja poistega kodus. Kui ta just ei tulnud pärast seda, kui mina olin voodisse läinud.»
«Küllap vist, sest ta oli päris kindlasti meil.»
Maria vangutab hämmeldunult pead. «Igavene kavalpea. Minule ei maininud ta seda poole sõnagagi.» Haaranud kõrvalistmelt käekoti, läheb ta uksele ja hüüab halli: «Tim, sa ei rääkinudki mulle, et sa käisid laupäeval Alice’i ja Leo juures!»
«Oota!» hüüab Tim vastu. «Ma ei kuule, mis sa räägid.»
«Selektiivne kuulmine,» ütleb Maria hääletult, üksnes suud liigutades, kui Tim tuleb ta kõrvale uksele.
«Mis sa ütlesid?» Tim vaatab minu poole. «Tere!» ütleb ta. «Kas sina oled meie uus naaber?»
Ja mina taban end vahtimas meest, keda ma pole iial varem näinud.