/nginx/o/2021/05/25/13801256t1haf51.jpg)
Loe katkendit Jean-Christophe Grangè uuest psühholoogilisest krimipõnevikust «Kaiken». Ootamatute süžeepööretega lugu jõuab tagaajamise käigus ka uurija, tema jaapanlannast abikaasa ja nende laste ellu. See lisab raamatule teise mõõtme, kus mõtiskletakse ida ja lääne erineva eluvaate ning põhimõtete üle. Elustub iidne samuraide kultuur, mida mõned peavad anakronismiks, aga teised üritavad elus hoida ja edasi kanda.
Isegi paljunäinud politseinik Olivier Passan on rabatud nende kuritegude ennenägematust jõhkrusest. Kurjategija on tal juba peaaegu käes, aga ikka oskab too tegutseda vähimatki jälge jätmata. Näiliselt ei seo teda ohvrite ega kuriteopaikadega miski. Kui Passanil õnnestubki ta vahistada, pääseb roimar piisavate süütõendite puudumise tõttu jälle vabadusse.
Algab armutu inimjaht, mis toob ootamatuid pöördeid ja uskumatuid lahendusi. Kui asjasse kistakse ka Passani enda perekond, algab heitlus juba elu ja surma peale.
Jõhkra krimiloo taustal hargneb politseiniku perelugu: karmi politseiniku ja jaheda jaapanlanna abielu, mis ei seo mitte ainult kahte inimest ja nende lapsi, vaid kahte väga erinevat kultuuri, ida ja lääne eluvaateid ja põhimõtteid. Kas samuraide võitlusvaim ja aumõiste on igand, kaja endistest aegadest või on sellel kohta ka tänapäeva hea ja kurja võitluses?
Koolibri kirjastuselt on eesti keeles ilmunud Jean-Christophe Grangé «Reisija» ja «Surnute maa».
***
Kell oli seitse õhtul. Naoko seisis varjatult maja juures ja ootas Passani. Ta ei tahtnud lapsi näha. Hiljem oleks nendega liiga raske hüvasti jätta. Seal, kus ta seisis, kuulis ta nende naermist duši all, ja juba see oli piisavalt valus ...
Naoko otsis pelgupaika Passani erilise hoole all olevast zen-aiast. See laius horisontaalselt kasvavate okstega Thunbergi männi ja sügisel veripunases leherüüs oleva vahtra all. Need puud oli Passan lasknud sinna istutada maja ostes, juba enne renoveerimistööde algust. Hiljem oli ta Shinji ja Hiroki sünni puhul istutanud veel kaks Jaapani mändi ja muidugi ka kirsipuu. Aia keskel oli oaas hallide ja hoolikalt rehaga silutud killustikukividega. Taamal, paremat kätt, paari suure kivi taga, seisis tiik, vaevu suurem kui veelomp, selle ümber aga kasvasid pilliroog ja sõnajalad, tiigi kohal kõrgus paju. Lähemale astudes võis märgata ka vesiroose, sümboliseerimas täielikku rahu. Nende kohal lihvis paari kivi väike ja peen astanguga juga.
Naoko polnud seda küll Passanile maininud, aga rangelt Jaapani perspektiivist vaadatuna oli tema installatsioon ebatäpne. Näiteks oli ta eksinud päikese suuna suhtes. «Kivimeri» asub traditsiooniliselt alati kirdes. Naokot aga puudutas tõik, et see paik oli omamoodi portree Passanist. Nende põõsaste, sõnajalgade ja «ujuvate kivide» taga nägi Naoko kirge ja kannatlikkust mehe poolt, kes oli siin iga kivirünga täpselt paika asetanud ja iga samblataime õigesse suunda sättinud sama järjekindlalt nagu postiljon Cheval.
Värav avanes. Tulid Passan ja Fifi, üks neist kortsus ülikonnas, teine post-rock’i-peletisena. Nad olid kahvatud, juuksed sassis, ja näisid olevat veetnud unetu öö, kuigi õhtu polnud veel alanudki. Taamal märkas Naoko lõukoeri valvet pidamas. Mis maailmas ta õieti elab?
Punkar tõstis tervituseks käe ja astus villasse. Passan suundus Naoko poole, talle naeratamata. Ta oli justkui kümme aastat vanemaks jäänud. Ta nägu oli lohku vajunud. Tema kolmepäevane habe oli nagu ürgne ja näljast kidur mets.
«Tulid lastele järele?» küsis Passan umbusklikult.
Kogu ta olemus reetis mahasurutud vägivaldsust, aga ühtaegu ka väsimust ja haavatavust, mis Naokole otsekohe mõju avaldasid.
«Sugugi mitte. Praegu on sinu nädal, selles suhtes ei muuda me midagi.»
«Sinu nädal. Ma ei saa aru, mis sinu kõige tugevam külg on. Kangekaelsus, uhkus või reeglitele truuks jäämine?»
«Sa tahad öelda, et ma olen jaapanlanna?»
Passan puhkes naerma ja ta meelepaha haihtus. Ta tõmbas käega läbi juuste: «Täpselt seda ma tahangi öelda. Kas jalutame?»
«Me ei hakka ju sinu teeradasid tallama.»
«Aitab nüüd. Praegu on teised ajad.»
Nad astusid Thunbergi männi lopsakate okste varju. Siin olid nad justkui teises dimensioonis. Õhtuhämaruses muutus kõik roheliseks. Hajusalt roheliseks, ühtaegu lohutavaks ja kurvaks, tuhandete kontrastidega. Valgus näis liikuvat nagu akvaariumipõhjas. Naoko sulges silmad ja hingas sisse niisket õhku. Enam ei kõndinud ta niisama aias: ta kõndis oma lapsepõlves.
«Ma tulin vabandust paluma,» lausus Naoko tasasel häälel.
«See küll sinu moodi ei ole.»
«Mu advokaat isegi ei hoiatanud mind: ta arvab, et on sõjas.»
«Psühholoog ei mõelnud seda ise välja, mida sa öelnud olid.»
Naoko vangutas aegamisi pead, aga vaidlemiseks oli ta liiga väsinud: «Kuula nüüd ... Ma tegin vea. Ütlesin lollusi. Mu advokaat kasutas seda ära ja saatis sulle selle psühhiaatri kraesse ...»
Maad võttis vaikus. Naoko ulatas talle käe, Passan aga ei kiirustanud seda vastu võtma. Ta silmitses nähtamatut punkti tiigi pool, just nagu näinuks ta läbi kõrkjate ja pilliroo.
«Nojah,» kostis Passan lõpuks vaikselt, ja hakkas uuesti kõndima.
Naoko astus mehe kannul. Läbi pilvede paistis veel viimaseid päikesekiiri, mis tungisid läbi oksamassiivide. Äkitselt praksatasid samblal tillukesed hõbedased mullid. Muidu sinakasrohelised samblikud tõmbusid lillaks. Naoko polnud juba ammu seda paika nii tõsiselt nautinud. Pole see tema aed nii untsus midagi ...
«Sul tuleb töö juures probleeme?»
«Enam hullemas olukorras ma ei saagi olla.»
Nad olid jõudnud tiigi äärde, mille tumeroheline pind näis tugeva ja võimsana nagu vitraaž. Taamal siutsusid linnud, nemad aga olid diskreetsed. Otsekui oleksid nad kuulda võtnud Passani keeldu: «Praegu ei lähene keegi!»
Maale oli laskunud öö. Kausikujulisteks õõnestatud mizubashi veekivid naersid, kui nad neist mööda astusid. Korraga märkas Naoko aia tagaosas, naabermaja seina ääres bambustara. Rohkemgi kui kõik muu meenutas see lihtne detail talle ta vanemate aeda, mis seisis teiste aedade, teiste ehitiste vahel. Jaapanis on majad omavahel koos nagu Rubiku kuubiku elemendid. Naoko oligi üles kasvanud just sellises mosaiigis, kus tühjust ei eksisteeri, välja arvatud inimeste peas zazen’i meditatsiooni ajal.
Nad astusid piki teerada edasi. Naoko ei öelnud enam midagi. Vaikus sulas ta kurgus nagu jääkuubik. Osa tema ajust pööras tähelepanu vähimatelegi detailidele. Vee sulinale. Taimede lõhnale. Kaldu kasvavate mändide punakale koorele. Puudu olid vaid kaarnad ja nende tiivaplaksud saviseina taga. Naoko tundis oma südant paisumas, täitumas korraga vee ja verega.
Äkki küsis ta: «Mäletad, kuidas sa üritasid jaapani keelt õppida?»
Passan puhkes naerma, näitamata välja vähimatki üllatust. Tema mõtted olid samas suunas liikunud.
«Ja kas sina mäletad, kuidas sa üritasid r-häälikut ütlema õppida?»
Nüüd puhkes ka Naoko naerma.
«Sellest loobusin ma juba ammu.»
Väikese viivituse järel lisas ta neutraalsel häälel: «Me vist ei ole kuigi palju edasi arenenud.»
Nad astusid mändide varjust välja ja jõudsid villani. Hämaruses paistis maja sama lihtsana nagu mõne lapse joonistusel. Valge kuubik rohelisel vaibal. Naoko heitis pilgu Passani poole: naise näol oli õrn ilme. Ta tundis, et nüüdsest ühendab neid omamoodi umbmäärane piinlikkustunne. Miski sõnades väljendamatu, mis on seotud kõige sellega, mida nad läbi olid elanud ja mille pärast neil nüüd mingil seletamatul põhjusel on peaaegu häbi. Ilmselt ei tundnud nad end enam lihtsalt piisavalt väärikatena.
«Tahad poisse kallistada?» küsis Passan, et kohmetust peletada.
«Ei, ma hakkan minema. Jääme reeglile kindlaks.»
«Muidugi,» kostis Passan, justkui oleks talle meenunud, kellega tal tegu on.
Naoko viipas tuledes akendele: «Fifi jääb õhtuks teie juurde?»
«Me peame tööd tegema, kui lapsed on magama pandud.»
«Millega?»
«Paberite kallal. Ametialased asjad.» Passan vaatas kella. «Ma pean minema õhtusööki tegema. Saadan su ära?»
«Pole vaja. Helista mulle homme hommikul.»
Naoko võttis suuna värava poole. Tema segadustunne hajus. Talle näis, nagu asetaks ta taas jala kindlale maale pärast ebakindlat reisi unenäos.