:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/25/13801715t1h70fc.jpg)
Loe katkendit Richard Osmani romaanist «Neljapäevane mõrvaklubi».
Neli naksakat pensionäri kohtuvad neljapäeviti mõrvaklubis
/nginx/o/2021/05/25/13801690t1h7e1d.jpg)
Rahumeelses pensionäride külas kogunevad korra nädalas neli üsna erisugust sõpra, kes muidu ehk omavahel ei suhtlekski, et arutada vanu lahendamata mõrvajuhtumeid. Aga kui nende enda nina all toimub jõletu mõrv, avastab Neljapäevane mõrvaklubi, et neile on ootamatult sadanud sülle esimene värske juhtum.
Elizabeth, Joyce, Ibrahim ja Ron võivad küll läheneda kaheksakümnele, aga neil on veel nii mõnigi trikk varuks. Kas meie ebatraditsiooniline, kuid siiski geniaalne kamp suudab tabada mõrvari enne, kui on hilja?
Richard Osman on Briti teleprodutsent ja saatejuht. «Neljapäevane mõrvaklubi» on tema esimene ja siiani parim romaan.
***
Donna on esitanud oma ettekannet «Koduturvalisuse praktilistest nõuannetest» palju kordi. Ja tänagi oli kuulajaks tavapärane publik vanemaid inimesi – pleedid põlvedel, tasuta küpsised ja mõned rõõmsad tukkujad tagareas. Iga kord jagab ta samu nõuandeid. Absoluutselt kõige olulisem on lasta paigaldada akendele lukud, kontrollida isikut tõendavaid dokumente ja mitte kunagi ei tohi tundmatutele helistajatele isiklikke andmeid jagada. Eelkõige on tema kohuseks olla vanurite jaoks julgustav õlekõrreke selles hirmutavas maailmameres. Donna saab sellest aru, pealegi säästab see teda nii jaoskonnast kui ka paberitööst, mistõttu teeb ta seda vabatahtlikult. Fairhaveni politseijaoskond on unisem, kui Donna harjunud on.
Täna aga oli ta leidnud end Coopers Chase’i pensionäride külast. See paistis esmapilgul üsna süütu. Palju rohelist, muretu, malbe, ja siia sõites oli ta märganud kena pubi, kus koduteel lõunat süüa. Nii et kiirpaatidel sarimõrvarite peahaardesse krahmamine pidi ootama.
«Turvalisus,» oli Donna alustanud, kuigi tegelikult mõtles ta sellest, kas peaks laskma endale tätoveeringu teha. Delfiin alaseljale? Või oleks see liiga klišee? Ja kas see teeks väga haiget? Arvatavasti, aga ta on ju ometi politseinik, on nii? «Mida me täpselt silmas peame, kui kasutame sõna «turvalisus»? No mina arvan, et see tähendab erinevatele inimestele erinevaid...»
Esireas kerkis kellegi käsi. Mis polnud küll tavapärane asjade käik, aga kui ta juba siin oli... Ühel laitmatult rõivastatud kaheksakümnendates proual oli midagi öelda.
«Kullake, me kõik vist loodame, et te ei hakka ometi aknalukkudest rääkima.» Naine vaatas enda ümber ringi ja teised mõmisesid nõusolevalt kui üks mees.
Järgmine oli teises reas kõndimisraami taga istuv härrasmees. «Ja isikut tõendavatest dokumentidest pole ka vaja rääkida, me teame nendest kõike. Kas te olete päriselt gaasiühistust või tegelikult hoopis murdvaras? Meil on see selge, ma luban teile.»
Järgnes terve kõnekoor.
«See pole enam gaasiühistu. See on nüüd Centrica,» ütles üks mees väga heas kolmeosalises ülikonnas.
Tema kõrval istuv mees, kellel olid jalas lühikesed püksid ja plätud ning seljas West Ham Unitedi särk, kasutas võimalust, et end püsti ajada ja sõrmega suvalises suunas osutada: «See on nüüd küll Thatcheri süü, Ibrahim. Varem kuulus see meile.»
«Kuule, istu maha, Ron,» ütles üks kenasti riides naine. Siis vaatas ta Donna poole ja lisas aeglase peavangutuse saatel: «Palun andke Ronile andeks.»
Kommentaarid aga muudkui jätkusid.
«Ja milline kurjategija ei oskaks isikut tõendavat dokumenti võltsida?»
«Mul on silmal kae. Te võite mulle kas või oma raamatukogukaarti näidata ja ma laseks teid sisse.»
«Tänapäeval ei käi nad isegi enam näitusid kontrollimas. Need on kõik võrgus üleval.»
«Need on pilves, kullake.»
«Mina võtaksin murdvarga avasüli vastu. Oleks tore, kui keegi külla tuleks.»
Hetkeks sigines tervitatav vaikus. Siis algas vilinate kakofoonia, kui mõned kuuldeaparaadid kõvemaks keerati, samas kui teised välja lülitati. Naine esireas oli ohjad jälle enda kätte haaranud.
«Niisiis... ja mina olen muide Elizabeth... ei mingeid aknalukke, palun, ega isikut tõendavaid dokumente, ja te ei pea meile rääkima, et me ei tohi nigeerlastele telefoni teel oma PIN-koode anda. Kui nende kohta ikka võib enam nigeerlased öelda.»
Donna De Freitas oli end kogunud, kuid taipas, et ei mõelnud enam pubilõunatest ega tätoveeringutest – nüüd mõtles ta rahutuste mahasurumise koolitusele vanadel headel aegadel Lõuna-Londonis.
«No aga millest me siis räägime?» oli Donna küsinud. «Ma pean täitma ära vähemalt nelikümmend viis minutit, muidu ei lähe see vaba aja arvestusse sisse.»
«Institutsioonilisest seksismist politseijõududes?» pakkus Elizabeth.
«Mina tahaksin rääkida Mark Duggani ebaseaduslikust mahalaskmisest, mille riik sanktsioneeris ja...»
«Istu maha, Ron!»
Ja nii edasi ja nii edasi, rõõmsalt ja sõbralikult, kuni tund oligi möödas ning Donnat tänati südamlikult, näidati talle lapselaste pilte ja paluti siis lõunale jääda.
* * *
Kui nad bussist maha astuvad ja Elizabeth Carlitot sõitjasõbraliku sõidustiili eest täiuslikus portugali keeles tänab, tuleb Joyce’ile esimest korda pähe küsida Elizabethi käest, mida ta Fairhavenis teha kavatseb.
«Sama, mis sina, kullake. Kas lähme?» Elizabeth suundub rannajoonest eemale ja Joyce otsustab talle järgneda, valmis osalema mõnes seikluses, kuid samal ajal lootes, et tal jääb ka aega tee ja brownie’ jaoks.
Lühikese jalutuskäigu kaugusele jääb Western Road ja Fairhaveni politseijaoskonna lai kivitrepp. Elizabeth pöörab tagasi Joyce’i poole, kui automaatsed uksed ta ees lahti libisevad.
«Mina näen asja niimoodi, Joyce. Kui me kavatseme seda mõrva uurida...»
«Me kavatsema seda mõrva uurida?» küsib Joyce.
«Muidugi mõista, Joyce,» ütleb Elizabeth. «Kes meist veel paremini sobiks? Aga meil ei ole ligipääsu ühelegi toimikule ega tunnistajate ütlustele ega kohtumeditsiinilistele analüüsidele ja me peame selles asjas midagi ette võtma. Ja sellepärast me siin olemegi. Ma tean, et ma ei pea seda välja ütlema, Joyce, aga lihtsalt kinnita minu juttu, juhtugu mis tahes.»
Joyce noogutab, muidugi, muidugi. Nad astuvad hoonesse.
Kui nad majas sees on, lastakse prouad läbi turvaukse vastuvõturuumi. Joyce pole kunagi varem üheski politseijaoskonnas käinud, kuid on vaadanud ära kõik olemasolevad ITV dokumentaalid ning on pettunud, et kedagi ei väänatagi põrandale pikali ega tarita kongi, õhku paisatud roppused nii vaimustavalt piiksuga summutatud. Neid ootab hoopis noor seersant, kes teeb näo, et ei ladunud parasjagu siseministeeriumi arvutis pasjanssi.
«Kuidas ma teile abiks saan olla, daamid?» küsib ta.
Elizabeth hakkab nutma. Joyce’il õnnestub suurest üllatusest mitte taganeda.
«Mul varastati kott ära. Holland & Barretti ees,» nuuksub Elizabeth.
Nii et sellepärast tal ei olnudki kotti kaasas, mõtleb Joyce. Ta oli seda juba bussis imelikuks pidanud. Joyce paneb käe ümber sõbra õlgade. «See oli hirmus.»
«Ma kutsun kellegi teilt ütlusi võtma ja vaatame, mis teha annab.» Seersant vajutab endast vasakul seinal asuvat nuppu ja läheb vaid sekund, kuni tema selja tagant turvauksest ilmub noor konstaabel.
«Mark, sellel proual varastati äsja Queens Roadil käekott. Kas sa saaksid temalt ütlused võtta? Ma teen kõigile teed.»
«Muidugi. Proua, kui te oleksite nii lahke ja tuleksite minu järel?»
Elizabeth seisab nagu paigale naelutatud ja keeldub liikumast. Ta raputab pead, põsed nüüd pisaraist märjad.
«Ma tahan rääkida mõne naissoost konstaabliga.»
«Ma olen kindel, et ka Mark saab teid aidata,» ütleb seersant.
«Palun!» ulub Elizabeth.
Joyce otsustab, et on tulnud aeg oma sõpra aidata.
«Minu sõber on nunn, seersant.»
«Nunn?» küsib seersant.
«Jah, nunn,» ütleb Joyce. «Ma ei pea teile ometi selgitama, mida see tähendab?»
Seersant näeb, et sedasorti arutelu võib nii mitmel moel viltu kiskuda, ja valib lihtsama väljapääsu.
«Kui te hetkeks ootaksite, proua, ma lähen ja otsin teile kellegi.»
Ta kaob Marki järel turvaukse taha ning Elizabeth ja Joyce jäävad hetkeks üksi. Elizabeth peatab oma pisaratulva ja heidab Joyce’ile pilgu.
«Nunn? See oli väga hea.»
«Mul ei olnud palju aega mõelda,» ütleb Joyce.
«Kui nad poleks järele andnud, oleksin ma öelnud, et mind käperdati,» ütleb Elizabeth. «Tead ju küll, kui tundlikud nad nende asjadega tänapäeval on. Aga nunn on palju lõbusam!»
«Miks sa just naiskonstaablit näha tahad?» Joyce’il on nüüd terve rida küsimusi, see on järjekorras kõige esimene. «Ja tubli, et sa ei öelnud naiskonstaabel. Ma olen sinu üle uhke.»
«Tänan sind, Joyce. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuna buss pidi niikuinii Fairhavenisse sõitma, peaksime läbi astuma ja külastama konstaabel De Freitast.»
Joyce noogutab aeglaselt. Elizabethi maailmas on selline mõttekäik absoluutselt loogiline. «Aga mis siis, kui praegu ei ole tema vahetus? Või kui ka on, äkki on siin teisi naissoost konstaableid?»
«Kas ma oleksin sind siia toonud, kui ma poleks seda juba kontrollinud, Joyce?»
«Kuidas sa said kontroll...»
Turvauks läheb lahti ja sealt astub sisse Donna De Freitas. «Niisiis, daamid, kuidas saan teid...» – Donnale jõuab kohale, kes tema ees seisavad. Ta vaatab Elizabethi otsast Joyce’i otsa ja tagasi. – «… aidata?»