/nginx/o/2021/05/26/13803730t1hec21.jpg)
Loe katkendit L. J. Rossi «Alexander Gregory põnevike» sarja kaasahaaravast avaraamatust «Teeskleja».
Laps on surnud, aga ema silmis on rõõm...
Kui kriminaalkurjategijate profileerimisüksust tabab skandaal ning väidetavalt juhtimisraskustes osakond laiali saadetakse, pääseb tapvast kriitikast vaid üksainuke inimene. Loodetakse, et mainekas kohtupsühholoog doktor Alexander Gregory suudab leida tee kuitahes süngesse mõttemaailma ja tuua päevavalgele ka kõige hämaramad saladused, ja nii kaasatakse ta peatselt ühte äärmiselt segasesse mõrvajuurdlusse.
Iirimaal Mayo maakonna kaunitel mäenõlvadel tegutseb tapja. Sealne kokkuhoidev kogukond tunneb järjest suuremat hirmu ja politseil hakkab aeg otsa saama, sest kardetakse, et kurjategija on sihikule võtnud juba järgmise ohvri. Kuidas leida mõrvar omade seast, kui pealtnäha puudub kuritööks igasugune motiiv? Gregory tõotas küll vaikset elu elada, ent soostub siiski meeleheitel õiguseotsijatele abikäe ulatama.
L. J. Ross on briti praegusaja üks edukamaid põnevuskirjanikke, kes avaldas oma esimese teose 2015. aastal. See debüütromaan tõusis hetkega Inglismaa Amazoni esikohale. Nüüdseks on Rossi teoseid müüdud enam kui 5 miljonit ja ta on kirjutanud 20 raamatut, millest viimane kui üks on tõusnud Amazoni edetabelite eesotsa.
«Teeskleja» on Rossi «Alexander Gregory põnevike» sarja avaraamat ja ühtlasi kirjaniku esimene eesti keeles avaldatud teos, mis muu hulgas kandideeris Inglismaal 2020. aasta parima põneviku tiitlile.
***
1987. aasta detsember
Naine hakkas jälle pomisema.
Poiss kuulis seda voodis tekkide alt; lõputu undav heli, otsekui laiba ümber parvlevate kärbeste sumin. Hullumeelsuse vaikne sosin.
Vaene, vaene lapsuke, kordas naine ikka ja jälle. Mu vaene, vaene lapsuke.
Aina uuesti ja uuesti kordas ta neid sõnu, jalad poisi toa ukse tagust koridori mõõtmas. Põrandalauad kääksusid, kui naine edasi-tagasi sammus, kuid korraga peatusid sammud järsult.
Poiss tõmbus veelgi rohkem kägarasse, põimis käsivarred ümber säärte, just nagu saaksid «Tähesõdade» mustriga tekikoti Jedi rüütlid teda kaitsta.
Ei saanud.
Uks läks lahti ja ukseavasse ilmus ema siluett, ta oli täies riides, hoolimata sellest, et oli kesköö. Ema astus hoogsal sammul üle toa ja raputas kägaras kogu ebakindla käega.
«Ärka üles! Me peame haiglasse minema.»
Poiss püüdis mitte ohata. Emale ei meeldi, kui ta ohkab, teda valesti vaatab või vastu vaidleb. Ega ema niikuinii kuulaks, isegi kui poiss tõesti temaga vaidleks.
Ema isegi ei kuuleks.
«Ma olen ärkvel,» pomises ta, ehkki kehal oli karjuv unevajadus.
Ta oli kogu aeg unine.
«Noh, pane riidesse,» jätkas ema ja poiss proovis talle mitte otsa vaadata, kui ta toas ringi sahmerdas, tõmmates pojale selga panemiseks välja täiesti suvalisi riideid. Ta ei tahtnud näha ema silmi ega seda, mis ta pilgu taga peidus on. Silmad olid taas tumedad ja vaatasid poisist otse läbi.
Kõrvaltoast kostis vaikne oie ja ema ruttas välja, jättes ta teksaseid jalga ja Power Rangersi kirjadega luitunud T-särki selga tirima. Kell öökapil näitas kolm tundi ja seitseteist minutit, numbrid lõbusalt neoonrohelised. Olnuks poisil pisutki energiat, oleks ta ehk juurelnud, kas need lapsed, keda ta vahel naaberaias mängimas näeb, jäävad ka mõnikord sedasi haigeks nagu tema või kas nad saavad koolis käia.
Tal oli meeles, kuidas ta kord koolis käis.
Tal oli meeles, et talle meeldis.
Aga ema ütles, et praegu on poiss kooliskäimiseks liiga haige ja kodus õpib ta palju rohkem, sest siin on ema, kes saab tema ja Christopheri eest hoolitseda.
Polnud ema süü, et kummalgi poisil kogu hoolitsusest hoolimata parem ei hakanud.
Ükskord, kui naine arvas, et poiss magab, tuli ta sisse ja istus voodiservale. Silitas ta juukseid ja ütles, et armastab teda. Hetkeks mõtles poiss, et emme on tagasi; aga siis pani naine oma suu päris ta kõrva juurde ja ütles, et see kõik on sellepärast, et issi läks nende juurest ära, et olla koos mingisuguse asjaga, mille nimi on Räpane Hoor, ja kui ta poleks ära läinud, võiks kõik korras olla. Poiss polnud aru saanud, mida see jutt tähendas. Algul mõtles ta, et äkki tuli kosmosest mõni koletis ja meelitas isa minema. Võib-olla oli isa praegugi pronksi vangistatud nagu Han Solo.
Naine hüüdis ta nime ja poiss vedas oma luidra kogu voodilt püsti. Enam polnud aega isa kohta muinasjutte välja mõelda ega arutada, kuidas teised lapsed elavad.
Või kuidas nad surevad.
***
Haiglas oli pominat veel rohkem.
Poiss kuulis seda haiglavoodit ümbritseva türkiissinise kardina tagant. Iga kord, kui keegi möödus, hakkas eesriie laperdama ning ta nägi lähedusse kogunenud tõsise ilmega arste ja meditsiiniõdesid.
«Ma ei näe ühtki meditsiinilist näidustust …» kuulis ta üht neist ütlevat, enne kui kardin jälle ette tõmmati. «Selle kohta on tarvis ettekanne teha.»
«Selliseid juhtumeid on ennegi olnud,» vaidles teine.
«Üks juba surnud, kõige noorem kriitilises seisundis …»
Poiss tõmbus pingule, tundnud ära ema kiired sammud linoleumpõrandal: laks-laks-laks.
«Kus mu poeg on? Kuhu te ta tõite?» nõudis ema kileda häälega. «Siia või?»
Ta nägi ema sõrmi kardinaservast haaramas ja tõmbus alateadlikult rohkem patjade sisse, kuid ema ei vedanud kardinat eest.
Järgnes lühike professionaalse alatooniga vaidlus.
«Kui te tõesti arvate – olgu. Jah, jah, ta võib homseni jääda, peaasi et ma saan kogu aeg tema juures olla. Aga Christopher, kuidas temaga on?»
Hääled vaibusid, rääkijad liikusid mööda koridori intensiivraviosakonna poole, kus poisi noorem vend haigla kihelemaajavate voodilinade vahel lamas ja oma elu eest võitles.
***
Kui poiss järgmisel hommikul ärkas, polnud ta üksi.
Tema voodi ümber seisis kolm inimest. Ühes neist tundis ta ära arsti, kes talle eile öösel pulgakommi pihku pistis, naine läkitas talle nüüd napi naeratuse. Teine oli keegi range näoga mees, seljas tume ülikond, mis tuletas poisile isa meelde, ja kolmas oli kurbade pruunide silmadega noor naine, seljas kortsus politseimunder.
«No tere,» ütles arst. «Kuidas sul läheb, semu?»
Arsti hääle teeseldud reipus tegi poisi närviliseks.
«Ku-kus mu ema on?»
Kolm täiskasvanut vahetasid kohmetuid pilke.
«Oma ema näed sa varsti,» ütles mees. «Kahjuks sai ta kuulda halbu uudiseid. Teile mõlemale.»
Ettevaatliku ja neutraalse hääletooniga räägiti, et ta noorem vend suri öösel, ja iga kuuldud sõna järel muutus poisi viirastuslikult kahvatu nägu kinnisemaks, justkui oleks aknale luuk ette tõmmatud.
Sest kord oli sedasi juba läinud.
Eelmisel aastal oli surnud poisi pisiõde, jõudmata oma esimesegi sünnipäevani.
Tal olid meeles kõik kaardid ja lilled, mis toodi sellesse majja, kus nad siis elasid; lõputu vooluna ema elutuppa valguvad naabrid, kes tulid kaastunnet avaldama ja nende õnnetuse üle pisut keelt peksma. Tal oli meeles ema käsivars ümber õla, rusuv ja paigalt liigutamatu otsekui teraskang.
«Rohkem pole mul enam kedagi järel kui nemad kaks,» rääkis ema siis läbi pisarate, tõmmanud Christopheri tihedalt teise külje vastu. «Saan vaid paluda, et jumal neidki ära ei kutsuks.»
Ja sel ajal, kui leinajad kahetsevalt keelt naksutasid ja nutsid ja ümbrike sisse «piskut abiks» panid, vaatas poiss ema silmi ja juurdles, miks ema nii õnnelik on.
***
Ballyfinny
Iirimaa, Mayo krahvkond
Kolmkümmend aastat hiljem
«Issi, mis see idikas on?»
Liam Kelly juhtis auto ringteelt välja – kus üks äsjamainitud idikas, endal valge Range Rover istumise all, oli talle julmalt ette pööranud – ja pööritas silmi. Kolmeaastane tütar kasvas iga päevaga ja eks kõrvadki kasvanud kaasa.
«See on lihtsalt üks sihuke sõna, niimoodi öeldakse selle inimese kohta, kes … ah, lollusi teeb.»
Tüdruk mõtles kuuldu üle järele.
«Issi, kas sina oled ka idikas?»
Liam möiratas naerda ja naeratas tagasivaatepeeglisse.
«On öeldud küll,» möönis ta ja pilgutas tütrele silma. «Kohe jõuame koju, musirull. Kas räägime emmele, kui hästi sul täna ujumistunnis läks?»
Tütar naeratas laialt ja noogutas.
«Ma ujusin nagu vana kala, eks?»
«Igatahes, kullake. Olemegi kohal.»
Kulus minut, et lapse turvavöö lahti teha ja kõik kompsud kokku korjata, aga siis hüplesid Liam ja ta tütar käsikäes mööda lühikest sissesõiduteed oma linnaservabangalo eesukse juurde. Maja, mille aknast paistis järv, seisis ümberkaudsetest veidi kõrgemal ja kuigi elamu ostmiseks oli tulnud omajagu pingutada, oli põhjust väga kerge meelde tuletada, kui nad sädelevat järvevett silmitsesid.
Eesuks oli lahti ja nad läksid müdinal sisse.
«Jõudsime tagasi!» hüüdis Liam valjusti.
Vastuseks aga ei kostnud õrnimatki sosinat ja Liam mõtles, et ehk teeb naine väikest uinakut. Esimesed kolm raseduskuud on ikka väsitavad.
«Võib-olla läks emme korraks pikutama,» ütles Liam ja pani sõrme suule. «Oleme siis tasa nagu hiirekesed, eks?»
«Okei,» vastas tüdruk valju lavasosinaga.
«Sina mine oma tuppa mängima ja ma toon sulle sinna varsti klaasi piima,» ütles Liam ja naeratas, kui tütar liialdatud ettevaatusega kikivarvul mööda koridori minema hiilis.
Kui pisitüdruk oma virsikuroosades ja kreemikasvalgetes toonides toa ukse lahti lükkas, ei näinudki ta algul ema, sest too lebas nii rahulikult keset kaisuloomi voodi peal. Kui aga nägi, hakkas ta naeru kihistama, sest talle meenus muinasjutt Kuldkiharast.
«Sa oled minu voodis!» sosistas ta.
Ta hiilis voodi poole, oodates, et ema silmad lähevad kohe-kohe lahti.
Aga ei läinud.
Tüdrukuke hakkas pärast basseinis rahmeldamist uniseks jääma ja otsustas ema kõrvale pikutama heita. Ta ronis voodi peale, käed sattusid vastu ema külma nahka ning ta sikutas vikerkaarevärvilise teki emale ja endale peale.
«Varsti hakkab sul hea soe,» pomises ta, kui silmad kinni vajusid.
Kui Liam nad natukese aja pärast kõrvuti voodist leidis, kukkus klaas ta tundetuks kohkunud käest põrandale ja purunes jalge ees kildudeks. Kõrvus helises, veri trummeldas valjult, keha nägi vaeva, et püsti püsida. Ta tahtis kisendada, karjuda – tõrjuda tõde, mis ilmselgelt tema ees lebas.
Ent praegu tuli mõelda tütrele.
«Tu-tule siia, lapsuke,» sai ta öeldud, ehkki pisarad pääsesid valla. «Las ... las emme tudib.»