Kas sa tahaksid olla abielus iseendaga?

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Edith Egeri värskest raamatust «Kingitus. Kaksteist õppetundi, mis päästavad su elu». See on praktiline ja inspireeriv tervenemise käsiraamat, mis õpetab, kuidas teha lõpp oma laastavatele harjumustele ja vangistavatele mõtetele, et olla vaba ja nautida elu.

Edith Egeri debüütraamat «Choice» rääkis tema ellujäämisest koonduslaagrites ning tervenemisest ja teekonnast vabaduse poole. Raamat «Kingitus» lahkab tervenemist põhjalikumalt ning annab praktilist nõu, julgustades lugejat muutma neid mõtteid ja käitumismustreid, mis võivad meid mineviku vangis hoida.

Edith Eger, «Kingitus». Foto: Kirjastus Pegasus

Autor selgitab, et õudseim vangla polnud mitte see, kuhu natsid teda saatsid, vaid see, mille ta ise endale ehitas – vangla ta enda mõistuses. Ta kirjeldab kahtteist kõige tavalisemat vangistavat asjaolu – hirmu, leina, viha, saladusi, stressi, süütunnet, häbi, vältimist jne – ning võtteid, millega nende levinud katsumustega toime tulla. Lisaks lugudele Egeri enda ja tema patsientide elust sisaldab iga peatükk mõtlemapanevaid küsimusi ja punkte, mida meeles pidada.

- Kas sa tahaksid olla abielus iseendaga?

- Kas sa liigud edasi või käid ringiratast?

- Sa ei saa terveneda sellest, mida sa ei tunne.

Ungaris sündinud Edith Eger oli teismeline, kui ta Teise maailmasõja ajal 1944. aastal perega Auschwitzi saadeti. Edith elas imekombel holokausti üle ja kolis koos abikaasaga Ameerika Ühendriikidesse. Töötanud esiotsa tehases, et oma noore pere eest hoolt kanda, omandas ta Texase ülikoolis doktorikraadi ja temast sai tuntud psühholoog. Ta töötab endiselt patsientidega ja käib üle maailma loenguid pidamas.

Raamatu tõlkis Maarja Paesalu.

***

KAS SA TAHAKSID OLLA ABIELUS ISEENDAGA?

Vaenulikkuse vangla

Läheduse kõige suuremad kahjustajad on allasurutud krooniline viha ja ärritus.

Vaenulikkus Béla vastu – tema kannatamatuse ja tujukuse, mineviku külge klammerdumise ja pettumuse pärast, mis paistis mõnikord tema näost, kui ta meie poega vaatas – vindus minus nii palju aastaid, et ma arvasin, et ainus võimalus sellest vabaneda on temast lahutada. Alles siis, kui me olime lahku läinud ja oma laste elu – rääkimata meie enda omast – täielikult segi paisanud, sain ma aru, et minu pettumus ja viha polnud niivõrd seotud Bélaga, kuivõrd minu endaga, mu enda lahendamata emotsionaalse pinge ja leinaga.

Ängistus, mida ma meie abielus tundsin, polnud Béla süü – see oli tasu kõigi nende aastate eest, mil ma olin oma tundeid maha salanud. See oli kurbus ema pärast, kes oli teiste ootustele vastamiseks loobunud iseseisvast kosmopoliitsest elust, mis kaasnes Budapestis konsulaadis töötamisega, ja armastatud mehest, kellega tal oli keelatud abielluda, sest mees polnud juut. See oli hirm olla oma abielus sama üksildane nagu mu vanemad. Lein oma esimese armastuse Ericu pärast, kes Auschwitzis suri. Lein oma vanemate pärast. Ma abiellusin ja sain emaks enne seda, kui ma jõudsin oma kaotustega rahu teha. Ja korraga olin ma neljakümnene – sama vana nagu mu ema, kui ta suri. Mul oli tunne, et mul pole enam aega elada nii, nagu ma tahtsin – vabana. Aga selle asemel et leida vabadust sellest, et avastada oma tõelisi eesmärke ja sihte, otsustasin ma, et vabadus tähendas eemale pääsemist Béla karjumisest, küünilisusest, pahameelest ja pettumusest – kõigist neist asjadest, mis mind enda arvates piirasid.

Me vihastame sageli sellepärast, et meie ootused pole reaalsusega kooskõlas. Arvame, et teine inimene ajab meid nurka ja häirib meid, aga tegelikult vangistavad meid omaenda ebareaalsed ootused. Inimesed abielluvad sageli nagu Romeo ja Julia, ilma et nad teineteist päriselt tunneks. Me armume armastusse või kujutluspilti mõne inimese kohta, kellele omistame kõik tunnused ja iseloomujooned, millest me puudust tunneme, või armume kellessegi, kellega korrata päritoluperes õpitud tuttavaid käitumismustreid. Või etendame kedagi teist, otsides armastust ja turvalist suhet selle kaudu, et loobume enda tegelikust olemusest. Armumine on keemiline joobeseisund. See on imehea, aga ajutine. Kui tunne hajub, jääb järele kaotatud unistus, kaotusvalu kaaslase ja suhte pärast, mida meil pole kunagi olnudki. Paljud suhted, mida oleks võimalik päästa, jäetakse meeleheites sinnapaika.

Kuid armastus pole tunne. See on tegu.

Sa ei saa enam minna tagasi suhte algusesse, mil sa polnud veel vihane, pettunud ega tõrjutud. Sellest on olemas midagi paremat – taassünd. Uus algus.

***

Tantsija ja etenduskunstnik Marina püüdis välja selgitada, kas selline uuestisünd oleks tema abielus võimalik: kas tema ja ta mees suudaksid üheskoos kenasti edasi liikuda või tähendaks vabadus seda, et suhtest tuleb lõpuks lahti lasta.

«Oleme kaheksateist aastat iga päev tülitsenud,» ütles ta, keerates oma pikki juukseid hooletusse krunni. Tülid läksid mõnikord ägedaks. Mees ei löönud teda, aga märatses: loopis toole, virutas oma telefoni vastu seina, pööras pahupidi voodi, millel naine istus.

«Üritan võimalikult vähe kodus olla,» kõneles ta, «sest iga jutuajamine viib selleni, et ta teatab, mida ma olen valesti teinud.» Kartes mehele vastu astuda ja tema raevuhoogude ajal toast ära minna, üritas naine säilitada väärikuse ja rahu. Aga ta oli kaotanud eneseaustuse ja tundis ennast järjest abitumana. Ja ta muretses selle üle, et see pidev tülitsemine mõjutas nende teismelist tütart. Ta ei tahtnud enam vanaviisi elada, aga samas polnud ta kindel, millises suunas edasi liikuda, sest ta oli oma valikute koha pealt segaduses.

Igal valikul on hind – sa võidad ja sa kaotad midagi. Alati võib valida mitte millegi tegemise. Otsustada mitte otsustada. Lasta vanaviisi edasi. Teine äärmus oli see, et Marina võis otsustada suhtest ära tulla ja lahutuse sisse anda.

«Sa ei pea sinna jääma,» ütlesin talle. «Sa ei pea seda halba olukorda kannatama.» Aga ma hoiatasin, et lahutus võib endast kujutada äärmuslikku võimalust jätkata mitte millegi tegemist. «Mida see lahutus sulle annab? Paberi, mis ütleb, et nüüd on sul vabadus kellegi teisega abielluda.»

Lahutus ei lahenda suhte emotsionaalseid pingeid. See annab sulle lihtsalt seadusliku loa kellegi teisega samasugust mustrit korrata! See ei tee sind vabaks. Marina võis otsustada oma mehe maha jätta või edasi abielus olla, aga tema ülesanne oli mõlemal juhul sama: selgitada välja vajadused ja ootused, millega ta oli abiellu astunud, ja tervendada haavad, mida ta pidi kogu oma ülejäänud elu kaasas kandma, kuni ta polnud nendega tegelenud.

IGAL VALIKUL ON HIND – SA VÕIDAD JA SA KAOTAD MIDAGI.

Uurisime esmalt tema ootusi. «Kas sa teadsid oma mehe vihahoogudest, kui sa temaga abiellusid?» küsisin ma.

Ta raputas ägedalt pead. «Ta võidab südameid,» ütles ta. Andeka näitlejana teadis mees, kuidas publikut endasse armuma panna. Enne abielu nägi naine ainult tema võluvat, filosoofilist, romantilist poolt. «Nüüd loobitakse kingi.»

«Mis sind siis seal kinni hoiab?» küsisin ma. Nagu ma juba olen öelnud, rahuldab igasugune käitumine mingisugust vajadust. Isegi vangistav ja hirmutav olukord võib olla meile mingil kombel kasulik. «Kas sa vajad majanduslikku kindlustatust? Või vajad sa hoopis tülitsemist?»

«Ma kardan üksi olla.»

Meisse kõigisse on lapsepõlvest jäänud hirm hülgamise ees. Kui Marina kirjeldas oma Lääne-Euroopas veedetud lapsepõlve, oli selge, et tema hirm hülgamise ees tuleneski otsesest hoolimatusest. Kui ta oli neliteist, ütles ta isa, et ei suuda enam tema emaga koos elada, ja läks ära. Ta ei tulnud kunagi tagasi oma lapsi vaatama, ta isegi ei helistanud, et nende järele küsida. Kuna Marina ema oli perekonna vajadustega toimetulemiseks liiga muserdatud, võttis Marina tema rolli üle, pani nooremaid lapsi voodisse ja oli hilisõhtuni üleval, et küpsetada leiba ja valmistada järgmiseks päevaks toitu.

Aasta hiljem, kui langes Berliini müür, tegi ema teatavaks ehmatava uudise. Ta oli ajalehekuulutuse kaudu kohanud üht Ida-Saksa meest. Ta kavatses kolida Ida-Saksamaale, et temaga koos olla, ja nooremad lapsed kaasa võtta. Marina pidi maha jääma. Ta pidi enda eest ise hoolt kandma. Ema andis Marinale ühe üüritoa lepingu ja läks järgmisel päeval ära. Terve aasta ta isegi ei helistanud.

Tõsiasi, et Marina kõik selle üle elas, näitab tema suurt hingejõudu ja paindlikkust. Ta jäi mõneks kuuks üürituppa, kuni majja kolisid uued üürnikud, kelle pereisa üritas teda võrgutada, tulles kord öösel veiniklaasiga tema tuppa. Ta katkestas üürilepingu, tuli koolist ära ja käis Lääne-Euroopas linnast linna, töötas mitmes kohas, valvas puhkusel olevate inimeste kodusid, elas ükskord mingi aja isegi kunstikommuunis ja teine kord rehabilitatsioonitalus, kus sõltuvusest paranevad inimesed said hobuste eest hoolitseda. Tal tekkis tõsine söömishäire, sest ta oli veendunud, et kuna mõlemad vanemad ta maha jätsid, peab ta olema väga halb inimene, ja ta arvas, et kui ta suudab teha end olematuks, panevad ta vanemad viimaks tähele, et ta on kadunud. Kui Marina oli kuusteist, käskis talu omanik, kes oli ise alkoholisõltuvuses, tal ära minna. Ta seisis keset tänavat, kummaski käes kohver, üksi ja kodutu. Meeleheites helistas ta emale ja palus abi. Kuid ema oli endiselt oma muredega hõivatud ja keeldus.

«Sellest hetkest peale ma teadsin, et olen maailmas ihuüksi,» rääkis Marina.

Oma varastes kahekümnendates kolis ta Berliini, et leida paremaid töövõimalusi, ja hakkas tutvuse kaudu tantsima ühes trupis, elades tantsukooli tagaaias vanas haagises. See elu polnud lihtne. Haagist ei köetud. Ta elas külmetades üle Berliini kõledad talved ja talus karme treeninguid. Kuid tema uus elu sobis talle. Tantsides tundis ta end tugeva ja vabana. Ta ei saanud end enam näljutada ega end oma kehast eraldada ning esimest korda elus ei tahtnudki ta seda teha. Ta oli leidnud endale kutsumuse ja eesmärgi: naudingu oma keha liigutamisest, liikumise ja eneseväljenduse jõu.

Ta armus ühte tantsijasse, kes oli külma sõja ajal Ida-Saksamaal üles kasvanud. Mehel oli raske oma emotsioone ja armastust välja näidata.

«Ilmselt nagu mu vanematel,» ütles Marina nukralt.

Kaks aastat pärast nende lahkuminekut tappis mees end. Naine teadis mõistusega võttes, et mehe surm polnud tema süü ning et isegi kui nad oleksid kokku jäänud, poleks ta suutnud teda päästa. Kuid kaotus mõjus talle rängalt.

«Ta leiti paar nädalat pärast tema surma,» ütles ta. «Ta oli ihuüksi.»

Me kõik võtame oma suhetesse kaasa lapsepõlves kuuldud sõnumid. Mõnikord on nendeks otsesed laused, mida keegi on korranud. Näiteks nagu see, mida mu ema mulle ütles: «Halb mees on parem kui mehe puudumine.» Mõnikord oleme need mõtted üles korjanud teiste käitumisest või kodusest keskkonnast.

«Kulla inimene,» ütlesin Marinale. «Ma kuulen, et sa kannad endas sõnumit, et kui sa kedagi armastad, jätab ta su maha.»

Ta silmi kerkisid pisarad. Ta pani endale käed ümber, nagu oleks ruumis korraga jahedaks läinud.

Kui me oleme vangis, jäävad meelde hävitavad sõnumid.

«Aga ma kuulen sinu loos ka teistsugust sõnumit,» laususin ma. «Seda, et sa oled tugev naine. Kunagi olid sa hirmunud, üksi jäetud tüdruk, kes seisis, kohvrid käes, keset tänavat. Sa oleksid võinud mitugi korda ära surra, aga seda ei juhtunud. Vaata nüüd ennast. Sa muutsid selle, mida sa ei tahtnud, millekski heaks. Sa oled hea.»

Uskudes mingil sisemisel tasandil, et ta ei vääri armastust, oli Marina valinud endale kaaslase ja käitumismustrid, mis seda veendumust süvendasid. Näen sellist asjade käiku sageli sõjaväelaste abieludes. Kuna see on ainult aja küsimus, mil sind kuhugi saadetakse ja sa pead kolima ja oma elu otsast alustama, on raske uskuda, et keegi jääb vahemaast ja häirivatest asjaoludest hoolimata päriselt sinu kõrvale. Üks võimalus tulla toime hirmuga selle ees, et eemal olla on raske, või et sind jäetakse maha või murtakse sulle truudust, on vältida lähedust. Marina oli abiellunud mehega, kes oli ta turvatunde pakkumise ja imetlusega ära võlunud, et kasutada nende suhet lõpuks poksikotina. Mees oli oma valu suhtesse kaasa võtnud ja see, kuidas ta oma lahendamata emotsionaalseid pingeid välja elas – raevutses ja süüdistas –, ainult süvendas Marina alateadlikku veendumust, et armastamine toob kaasa valu ja hülgamist.

«Võib-olla tülitsete te mõlemad selleks, et läheduse vastu võidelda,» sõnasin ma. «Vaatame sinu käitumismustrit lähemalt.»

Paljud paarid tantsivad kolme sammu tantsu, lahkhelide nõiaringi, mida nad kogu aeg kordavad. Esimene samm on pahameel. See jäetakse vinduma ja õige pea liigutakse teise sammu juurde, milleks on tülitsemine. Karjutakse või raevutsetakse, kuni sellest väsitakse ja võetakse ette kolmas samm, leppimine. (Tülitsemise järel ei tasu kunagi seksida. See lihtsalt võimendab tülisid!) Leppimine on pealtnäha konflikti lõpp, kuigi tegelikult on see nõiaringi jätkamine. Esialgset pahameelt pole lahendatud. Te olete end lihtsalt valmis pannud järgmiseks ringiks.

Tahtsin õpetada Marinale nippe, mis aitaks tal tantsu kohe esimese sammu pealt ära lõpetada. Millised asjaolud tekitasid pahameelt, mis neid ikka ja jälle sellesse vangistavasse tantsu tõukas?

«Sa kas panustad suhtesse või saastad seda,» ütlesin ma. «Mil moel te mõlemad oma abielu saastate?»

«Kui ma tahan temaga midagi arutada – mingit tunnet väljendada või midagi jutuks võtta –, kardab ta, et ta on süüdi või et ta on teinud mingi vea.» Mehe eelistatum kaitse oli rünnak – pöörata olukord enda kasuks ja hüpata Marinale peale süüdistuste ja kriitikaga.

«Ja mis osa sinul selles on?» küsisin ma.

«Üritan selgitada. Või ütlen, et ta lõpetaks, mille peale ta plahvatab, hakkab millegagi lööma, midagi viskama või puruks peksma.»

Andsin talle ülesande – ümbersõidu, et juhtida nad kõrvale rajalt, mille nad iga kord valisid. «Järgmine kord, kui ta väidab, et sa oled midagi valesti teinud, ütle: «Sul on õigus.» Ta ei saa sellele vastu vaielda. Ja sa ei valeta, sest igaüks teeb vigu, igaüks saab ennast parandada. Ütle lihtsalt: «Jah, sul on õigus.».»

Kui me süüdistust eitame, võtame süü ikkagi omaks. Võtame vastutuse millegi eest, mis pole meie vastutada.

«Kui ta järgmine kord vihastab, küsi endalt, kelle probleem see on. Kui sina seda probleemi ei põhjustanud, ei vastuta sa selle eest, et ta sul seljas elab. Raputa ta oma seljast maha. Ütle: «Paistab, et sa oled raskes olukorras. Paistab, et sa oled selle pärast pahane.» Kui ta tahab seostada oma tundeid sinuga, ulata need talle tagasi. Ta peab ise nendega silmitsi seisma ja loodetavasti jätab ta su rahule. Kui sa ise võitlusse astud, keskendub ta sulle, mitte oma tunnetele. Ära päästa teda enam.»

KUI ME SÜÜDISTUST EITAME, VÕTAME SÜÜ IKKAGI OMAKS.

Kui me Marinaga paari nädala pärast vestlesime, rääkis ta, et rahustavatest nippidest oli kasu. Tülisid oli jäänud oluliselt vähemaks.

«Kuid mul on tema vastu nii suur vimm,» ütles ta. Sedapuhku ei tahtnud ta rääkida mitte mehe vihast, vaid enda omast. «Ma panen ta oma peas vastutama kõige eest.»

«Aga tee vastupidi,» ütlesin ma. «Ole talle tänulik.»

Ta vaatas mind üksisilmi ja kergitas üllatunult kulme.

«Sina ise valid oma suhtumise. Nii et ole talle tänulik. Ja ole tänulik ka oma vanematele. Nad on aidanud sul suurepäraseks ellujääjaks saada.»

«Ja jätan juhtunu lihtsalt kahe silma vahele? Heidan kõrvale selle, mida nad tegid?»

«Tee sellega rahu.»

Paljudel meist pole olnud armastavaid ja hoolivaid vanemaid, keda oleme igatsenud ja väärinud. Võib-olla olid nad millegagi hõivatud, vihased, murelikud, masendunud. Võib-olla sündisime valel ajal – tülide, kaotuste või majanduslike raskuste ajajärgul. Võib-olla tegelesid meie lähedased omaenda traumadega ega vastanud kogu aeg meie tähelepanu- ja kiindumusvajadusele. Võib-olla ei öelnud nad meie tuju tõstmiseks: «Me oleme alati just sinusugust last tahtnud.»

«Sa leinad vanemaid, keda sul pole kunagi olnud,» ütlesin Marinale. «Ja sa võid leinata ka abikaasat, keda sul pole olnud.»

Lein aitab meil silmitsi seista sellega, mis juhtus või ei juhtunud, ja sellel viimaks minna lasta. Ja see teeb ruumi märkamisele, mis on, ja otsustamisele, kuhu siit edasi liikuda.

«Kas sa tahaks iseendaga abielus olla?» küsisin ma.

Ta heitis mulle segaduses pilgu.

«Mis sulle enda juures meeldib?»

Ta oli vait, kulm kortsus, nagu oleks ta ehmunud, või vahest otsis ta lihtsalt õigeid sõnu.

Ta alustas kõhklevalt, aga ta hääl muutus kõneledes enesekindlamaks. Ta silmad lõid särama ja põsed õhetama.

«Mulle meeldib, et ma hoolin teistest,» ütles ta. «Mulle meeldib, et mul on kutsumus, et ma armastan edasi pürgida. Mulle meeldib, et ma ei anna alla.»

«Kirjuta see üles, kullake,» ütlesin ma. «Kanna neid sõnu oma käekotis kaasas.»

Sellise ausa nimekirja koostamine on väga tähtis. Kerge on hakata teisi ja iseennast kritiseerima, keskenduda eksimustele ja kurtmisele. Kuid me kõik oleme head. Me ise valime, millele tähelepanu pöörata.

«Mis on sinu abikaasas head?» küsisin ma.

Ta jäi vait ja tõmbas silmad kergelt kissi, nagu tahtnuks ta kaugusesse vaadata. «Ta hoolib,» ütles naine. «Isegi kui ta on selline, nagu ta on, tean ma, et ta hoolib minust. Ja ta teeb kõvasti tööd. Ma vigastasin oma õlga ja ta aitas mind. Ta on mind teatud aegadel toetanud.»

«Kas sa oled tugevam koos temaga või ilma temata?»

Ainult sina saad otsustada, kas suhe kurnab sind või annab sulle jõudu. Aga sellele küsimusele ei saa vastata kiiresti. Sa ei saa oma suhete kohta tõde teada seni, kuni sa pole tegelenud oma haavadega; kuni sa pole maha matnud ja seljataha jätnud kõiki minevikuasju, mida sa üha endaga kaasa lohistad.

Minu otsus Bélast lahutada oli õel ja tarbetu, aga ometi oli sellest mingis mõttes kasu: see andis mulle vaikust ja ruumi, et oma minevikule ja leinale näkku vaadata. Aga see ei vabastanud mind mu emotsioonidest ja traumast, mälusähvatustest, tuimusest, ärevusest, eraldatusest ja hirmust. Seda sain teha ainult mina ise.

«Vaata ette, mida sa teed siis, kui sa oled ärevuses,» hoiatas mu õde Magda. «Sa võid hakata valesid asju mõtlema. Ta on liiga niisugune, ta on liiga naasugune, ma olen seda juba küllalt kannatanud. Sa hakkad igatsema neidsamu asju, mis sind närvi ajasid.»

Ja ma hakkasingi Bélat igatsema. Seda, kuidas ta tantsis, kuidas temast kiirgas elurõõmu. Tema väsimatut huumorimeelt ja kuidas ta mind vastu mu tahtmist naerma ajas. Tema pidevat riskivalmidust.

Kaks aastat pärast lahutust abiellusime uuesti. Aga me ei läinud tagasi samasugusesse abiellu, nagu see oli olnud varem. Me ei rahuldunud lihtsalt teineteisega, vaid olime teineteist uuesti valinud, sedakorda ilma vaenulikkuse ja vastamata ootuste moonutavate prillideta.

«Sa suunad oma viha oma abikaasale,» ütlesin Marinale. «Aga võib-olla polegi tema see, kelle peale sa tegelikult vihane oled.»

Me paigutame teised rollidesse, mis aitavad meil etendada lugu, mida oleme otsustanud jutustada. Kui me mõistame oma terviklikkust ja jutustame uue loo, võivad meie suhted paraneda. Või vahest avastame, et me ei vajagi neid enam; et neile ei ole meie vabaduseloos enam kohta.

Sa ei pea selles kõiges kiiresti selgusele jõudma. Tegelikult on parem lõpetada selguse otsimine ja püüda mõista. Vastus tuleb alles siis, kui oled loomingulisem, elad nii täisväärtuslikult kui võimalik ja oled selline, nagu sa juba oled – tugev inimene.

 

VÕTMED, MILLEGA END VAENULIKKUSEST VABASTADA

• Muuda tantsusamme. Paljud paarid tantsivad kolme sammu tantsu, lahkhelide nõiaringi, mida nad kogu aeg kordavad. See algab pahameelega, kasvab tülitsemiseks ja toob pealtnäha tagasi rahu, kui paarilised ära lepivad. Kuni esialgset pahameelt pole lahendatud, ei kesta rahu kaua. Millised pahameelt tekitavad asjaolud on sinu suhtes lahendamata jäänud? Kuidas muuta esimest tantsusammu, et mitte langeda vanasse nõiaringi? Otsusta, et järgmine kord, kui pahameel käärima hakkab, teed sa ühe asja teisiti. Seejärel teegi seda. Pane tähele, kuidas läks, ja rõõmusta väiksemagi muutuse üle.

• Tegele oma emotsionaalsete pingetega. Mõtle, milline on see sõnum, mida sa oled oma lapsepõlves armastuse kohta kuulnud ja mille sa oled oma suhetesse kaasa võtnud. Näiteks Marina kandis kaasas sõnumit, et kui sa kedagi armastad, läheb ta ära. Mida lapsepõlv sulle armastuse kohta õpetas? Lõpeta lause: «Kui sa kedagi armastad, ________________.»

• Kas sa tahaksid olla abielus iseendaga? Millised omadused muudavad suhte sinu arvates meeldivaks ja sujuvaks? Kas sa tahaksid abielus olla endasuguse inimesega? Millised on sinu tugevad küljed? Tee nimekiri. Milliste käitumismustritega võib olla raske toime tulla? Tee nimekiri. Kas sinu elu väljendab sinu parimat mina?