KATKEND ⟩ «Inimesele piisab ühest elualast, ei saa olla hea mitmes asjas korraga, elada korraga mitut elu»

Jan Kaus. Foto: Erakogu

Loe katkendit novellikogust «Armastus pärast ja teisi lugusid». 

Kogumik «Armastus pärast ja teisi lugusid». Foto: Raamat

Värske kogumik «Armastus pärast ja teisi lugusid» koondab mullu toimunud novellikonkursi «Minu veider armastuslugu» paremikku. Konkurss sai innustust Milan Kundera «Veidratest armastuslugudest», mis ilmus «Loomingu Raamatukogu kuldsarjas». Konkursile olid oodatud nii tõsielulised kui ka fantastilised novellid, lood, mis on päriselt juhtunud, mis oleksid võinud juhtuda, olgu siis unes või ilmsi.

Autoriteks on nii endale juba kirjandusmaailmas nime teinud kui ka uusi autoreid: Jan Kaus, Berit Kaschan, Kai Kask, Aliis Aalmann, Marju Bakhoff, Ave Taavet, Mario Pulver, Janne Lias, Art Lukas, Loone Ots, Helery Pikk, Katrin Tegova ja Paul Vasing. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

***

Katkend Jan Kausi novellist «Leib»

Loone isast sai laulja juhuslikult ja üsna hilises eas. Ta oli tunnustatud meistrimees, mitte lihtsalt kuldsete, vaid suisa briljantsete kätega puusepp, kes võis valmistada või ehitada kõike küünlajalgadest küünideni. Omaette olles meeldis isale laulda – selles suhtes polnud temas midagi eripärast, tavaliselt tõi ta mõne oma lemmikmeloodia kuuldavale töökojas või siis duši all. Ema rääkis aastaid isale, et too peaks pöörduma päris professionaali poole, laskma mõnel lauluõpetajal või muusikul oma häält järele proovida, aga isa rehmas käega ning väitis, et ema liialdab. Ma ei liialda, vastas ema, ma riidlen, sa lased oma andel raisku minna. Isa jäi kõigutamatuks, ta leidis, et inimesele piisab ühest elualast, ei saa olla hea mitmes asjas korraga, elada korraga mitut elu. Ema seepeale, et loll jutt suhu tagasi. Lõpuks pinnis ema isalt välja lubaduse, et kui nad tähistavad hõbepulmi, peab isa külalistele laulma. Aga kui me oleme selleks ajaks lahku läinud, küsis isa vastu. Siis pole mul muidugi sinust ei sooja ega külma, vastas ema. Looda sa, mina panen oma kaardid sellele, et sa lihtsalt ei viitsi nii vanast peast enam pidusid korraldada, torkas isa vastu.

Loone jutu järgi läks nii, et isa unustas selle vestluse, aga ema mitte. Loone ise oli siis viisteist. Pere läks nädalavahetuse kruiisile Stockholmi. Õhtul istusid ema ja isa laeva ahtriosa suures, läbi mitme teki ulatuvas baaris ja lõid klaase kokku, mängis bänd, tuled vilkusid, esitati tantsunumbreid, korraldati loterii-allegrii. Korraga teatas kruiisijuht, et laevas on staažikas abielupaar ning üks abikaasadest tahab 25. tähtpäeva puhul esitada ammu lubatud laulu. Isa ajas selline ootamatu tähelepanu muidugi maruvihaseks, Loone sõnutsi oli ta baarimelu ning poolpurjus rahvahulga huilgamise vahelt kuulnud hammaste kriginat, aga ema oli täiesti rahulikult isale otsa vaadanud ja öelnud, et misasja sa pirtsutad, ma valisin sulle välja laulu, mida olen kuulnud sind esitamas sadu kordi, sa tead seda une pealt. Kujuta ette, et oled kodus duši all, ainult koos riietega ja ilma veeta. Isa ei öelnud sõnagi, ta ronis valgusvihkude all lavale ja esitas oma noorpõlvelemmiku Roxy Musicu loo «More Than This». Loonele meeldib meenutada seda sündmust nii, et isa ei vaadanud kordagi laulmise ajal ema poole, kuigi nad asetsesid silmkontakti jaoks teineteisest liiga kaugel ja arvatavasti ei näinud isa lavalt midagi muud peale pimestava prožektorivalguse. Igatahes mäletas Loone, et kui isa laulma hakkas, ründas ta hääl inimesi nagu maailma kõige pehmem lööklaine ja isa ise muutus otsekui teiseks inimeseks, hirmutavalt võõraks. Nagu oleks kusagilt ülalt kõlarite ja prožektorite vahelt langenud ta peale mantlikujuline mask. Loone teadmist mööda laulis isa tol õhtul seal pimedal Läänemerel ulpiva laeva ööklubis esimest korda mikrofoni – ja laulis nii, nagu ei eksisteeriks tema jaoks helivõimendusest loomulikumat asja. Kui isa lõpetas, pälvis ta marulise aplausi. Isegi bänd plaksutas ja kruiisijuhi reaktsioonist mäletas Loone ühtainsat, üsna kergesti tõlgitavat sõna: ohhoo.

Loonel polnud täpselt meeles, kuidas vahejuhtum lahenes, milliseid jälgi see ema ja isa suhetesse jättis. Igatahes juhtus nii, et paar kuud hiljem vigastas isa ühe maja ehitusel raskelt paremat kätt ja kaotas kaks sõrme. Taastumine oli ta jaoks keeruline, Loone jutu järgi tõmbus isa endasse, ta küll rääkis, et talle piisab ka kaheksast sõrmest, kuigi tema hääl ei kõlanud kõige veenvamalt. Aga üsna kohe pärast sõrmede amputeerimist tuli see telefonikõne. Nagu saatuse irve. Mingist Itaalia reisifirmast. Keegi oli näidanud kellelegi videot isa esinemisest Stockholmi kruiisil ja sellele kellelegi olid isa mahe tenor ja vaoshoitud maneer tugevat muljet avaldanud. Ei teagi, mis oli saatuslikum, kas see, et selline telefonikõne ülepea aset leidis või asjaolu, et telefonikõnele vastas ema, kes hakkas isa keelitama. Nagu luupainaja. Misasja, vaidles isa, kuhu ma lähen oma kaheksa sõrmega. Sõrmedega polegi vaja laulda, vastas ema, ja ega ei saakski, isegi kui tahaks. Aga mikrofoni peab sõrmedega hoidma küll, vastas isa. Mõtle, milline vaheldus su elus, ütles ema, muidu istud elu lõpuni oma treimasina taga, nüüd näeksid maailma, suurem osa inimesi ainult unistab sellistest võimalustest. Mina mitte, tulistanud isa vastu, pealegi otsivad nad minusuguse näol odavat varianti, säästuvärk, kuigi, miks ma peaksin olema huvitatud sellest, et rahvas mingi tundmatu mehikese välja vilistab. Ei vilista seal keegi, vastupidi, vastas ema, sinu karisma on alasti. Mis alasti, urahtas isa vastu, ära hakka oma imelike lausetega.