«Minu Hispaania» autor soovitab Hispaaniast raamatuid, mida lugedes tahaks kohvreid pakkima hakata

Marju Gellert. FOTO: Erakogu

Raamatu «Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis» autor Marju Gellert soovitab häid raamatuid, mis tutvustavad elu Hispaanias.

Esimeseks Hispaania-teemaliseks raamatuks, mida lugesin, sattus olema Jason Websteri «Duende. Flamenkot avastamas». See on põnev, seiklusküllane ja kaasahaarav raamat noore algaja ameerika flamenkokitarristi pöörasest teekonnast siin Hispaania eri paigus, ning loomulikult flamenkost, selle otsimisest, leidmisest, mustlastest.

***

Anna-Maria Penu, «Minu Hispaania. Läbi maailma iseendani». FOTO: Peeter Langovits

Mõned aastad hiljem kingiti mulle sünnipäevaks Anna-Maria Penu «Minu Hispaania. Läbi maailma iseendani». Kuigi mu enda Hispaania-seiklusteni on sel hetkel veel neli aastat aega, leian raamatu seest ettenägeliku pühenduse: «et saaksid kohalikku elu-olu tundma õppida». Lugeda Hispaaniast läbi eestlase vaatenurga on midagi hoopis maalähedamat, realistlkumat. Anna-Maria seikleb peamiselt idarannikul - Alicantes, Valencias, ning leiab sealt ka hispaania noormehe, kelle kõrval Hispaania kultuuriruumi lõimub ning kellele omakorda Eestit tutvustab.

***

Kolmandana lisandus minu raamaturiiuli Hispaania-nurka Helen Eelranna «Mida te kogu aeg lõkerdate?». Helen pakkis oma pere ja kümme kodinat autosse ning võttis suuna Cadizi poole selleks, et jääda. See on päikseline armastusavaldus lõuna-Hispaaniale, Andaluusiale, mida lugedes tahaks samuti jalamaid kohvrid pakkida ja kohale lennata. Olge hoiatatud!

***

Hispaania-teemalistest raamatutest on tee minu öökapile ja riiulisse leidnud veel 2015. aastal ilmunud Mirjam Johannese «Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses» ning 2019. aastal ilmunud Olavi Antonsi «Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane».

Mirjami Barcelona avab Hispaania minu jaoks uuest nurgast, nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Katalaanide pealinn on niivõrd erinev Lõuna-Hispaaniast, siinsest rahulikust nautlevast eluviisist, samas leian siiski ka palju äratundmisrõõmu. Hispaanlane on ikka hispaanlane, olgu ta siis katalaan või andaluuslane.

Olavi Antons oma kassiga San Migueli sadamas. FOTO: Erakogu

Kui eelnevad raamatud olid lugemise hetkel minu jaoks täiesti uutest ja tundmatutest paikadest, siis Olavi Tererife võtsin kätte kõhkleva südamega. Tenerifel olen käinud, kõike näinud. Ei ole see saareke ka ütlemata suur. Kas see reis ei jää minu jaoks igavaks? Kuid Olavi hea huumorisoon, ning veelgi enam, Olavi imelised oranžid kassid võitsid koheselt mu südame ning ahmisin selle raamatu ühe hingetõmbega sisse. Soovitan teilegi!

Tagasi üles
Back