/nginx/o/2021/05/28/13808953t1h2dea.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Loomingu Raamatukogu uut numbrit, Peeter Sauteri teost «Surm Bulgaarias. Kõik hinnas».
Karl Martin Sinijärv soovitab intensiivset, tihedat ja detailirohket lugu
/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
28. mai 2021, 14:40
Peeter Sauteril ilmus äsja tegelikult teine uus raamat ka, nimeks «Kana peni». Aga too on kolmas osa pikemast tekstijadast ja ma pole teda veel lugenud. Eks on neidki, kelle arvates on iga viimane kui Sauteri raamat osa ühest suuremast Sauteri-jadast ja omast kohast on neil õigus. Ma ei imestaks, kui tuleviku looloolased leiavad, et just Sauter on mitmekümne aastaga kokku kirjutanud «suure Eesti romaani». Mis kohati on romaan novellides.
«Surm Bulgaarias» mahutuks mitmessegi alamjadasse tos pikas Sauteri-jadas. Ilmselt on see kaalukaim eraldi teos Sauteri reisilugude jadas (kunagi avaldas ta reisilugusid vahvate väikeste vihikutena, mida hea leheputkades müüa). Ent kuulub kindlasti ka suhtejuttude-jadasse. Ja kui ma võtan endale voli määratleda «saba ja sarvedega Sauteri jada», siis sinna sobib ta samuti. Ilma saba ja sarvedeta lugude, mis algavad eikusagilt ja voolavad rahulikult röhitsedes eikuhugi, jada on Sauteril muidugi pikem. (Saba ja sarved ei tähenda siinkohal seda, nagu Sauter mingi eriline kuradike oleks, kuigi ingel ta mõistagi pole.) «Surm Bulgaarias» voolab samuti, aga vastab enam-vähem üldlevinud ettekujutusele sellest, mismoodi üks raamat võiks üles ehitatud olla.
Muidu on kurb ja tõsine raamat, mis siis, et muigama ajab sageli ja autoriomasest naturalismist puudu ei tule. Intensiivne, tihe ja detailirohke tekst. Kes Sauterit seni pole lugeda tahtnud, sel ei tasu üritada siingi. Aga kes lihtsalt ei taha Sauterit liiga tihti ja liiga palju, sellele peaks «Surm Bulgaarias» ideaalne lugu olema. Sest siin on lugu. Mitte ainult osake tost suuremast Sauteri-loost, mille suhtes ei saa aimugi olla, kuhu see kunagi välja jõuab. Või pigem ei jõua.
Ning, Bulgaaria Bulgaariaks, see on tõesti väga Eesti elu, millest Sauter kirjutab. Ehkki (õnneks) mitte igaühe oma. Ent märksa enamate, kui vaid nonde, kes seda endale tunnistada söandavad.