:format(webp)/nginx/o/2021/06/02/13818601t1h1304.jpg)
Mulle on täitsa meeldima hakanud raamatud kellegi jälgedes käimisest, nagu Lenini rongimarsruuti järgiv «Lenin rongis» Catherine Merridale'ilt või erakordsete naiste kannul rändav «Naised, kellest ma öösiti mõtlen» Mia Kankimäkilt. Veel paeluvad mind kadunud tsivilisatsioonid ja unustatud varemed, nii et David Granni «Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames» sobis mulle nagu rusikas silmaauku, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
/nginx/o/2021/06/02/13818528t1h3592.jpg)
1925/2005, Amazonase džungel. Percy Fawcett oli briti maadeuurija, kes kogus tuntust oma ekspeditsioonidega vihmametsa sügavusse. Neil retkedel tekkis tal kinnisidee, et džunglis peituvad iidse tsivilisatsiooni varemed, legendaarne El Dorado, kadunud linn Z. Oma teooriale leidis ta kinnitust ka 17. sajandi maadeavastajate ülestähendustest. 1925. aastal asus ta koos poja ning tolle hea sõbraga teele, et Z üles leida. Täpset marsruuti hoidis mees kiivalt saladuses, sest ei tahtnud, et keegi teine selle leiaks. Kaks aastat hiljem ei olnud neist keegi uuesti välja ilmunud ning kolmik loeti kadunuks. Mitmed inimesed on hiljem üritanud välja selgitada, mis Fawcettist ning tema kaaslastest sai. Samuti on korduvalt otsitud kadunud linna. See lugu jõudis ka ajakirjaniku David Grannini ning sai tema kinnisideeks, nii et ta otsustas 80 aastat hiljem käia Fawcetti jälgedes ning vaadata, mis tal välja õnnestub selgitada.
Fawcett on väga põnev ajalooline isik. Tema nimi oleks nagu ähmaselt tuttav, aga ma ei mäleta küll, et otseselt temast kuulnud oleks. Grann maalib sõnadega mehest väga meeldejääva pildi: kõvast puust tehtud, sihikindel ja kõigutamatu. Kui üldsus laitis maha idee tsivilisatsioonist džunglis, nimetades vanu tekste väljamõeldisteks ning vihmametsa suurele inimhulgale elukõlbmatuks keskkonnaks, jäi tema ikka oma veendumuste juurde. Fawcetti omadused võimaldasid tal Amazonases hästi hakkama saada, aga olid hädaks tema kaaslastele, sest mees ei sallinud nõrkust, aeglast tempot ega suuremate toiduportsude nõudmist.
Kõige rohkem jäävad raamatust meelde kindlasti kirjeldused tingimustest Amazonases. Džungel oli tõesti vaenulik, täis ohtlike elukaid ja ebasõbralikke pärismaalasi. Maod, piraajad või mürgiämblikud ei tundunudki kõige hullemad, vaid kõik need putukad, mis inimesi ja veoloomi piinasid. Jäsemed olid putukahammustustest pidevalt paistes ja valutasid, naha alla pugesid elama tõugud või putukavastsed, sääsed põhjustasid palavikku. Lisaks kõigile neile hädadele, mida nädalate ja kuude kaupa metsas kannatati, oldi veel pidevalt näljased, sest kaasaskantav toidukogus oli õige napp ja džungel ise pakkus kasinalt süüa. Sellistes tingimustes oli kõigil küllalt tegemist endal hinge sees hoidmise ning edasi rühkimisega, nii et mingit teadustööd ei jaksanud keegi teha. Endal igatahes küll ei tekkinud tahtmist Amazonast külastada.
Raamat oli ülesehituselt huvitav, pakkudes kõigepealt neid kirjeldusi Fawcetti varasematest ekspeditsioonidest ja nirudest džunglitingimustest, kus kogenud seiklejad ja avastajad hätta võivad jääda. Seejärel tuli juttu, kuidas kogemusteta ajakirjanik kavatseb mehe jälgedele asuda. Ootasin huviga, kuidas tal see õnnestub. 80 aastaga on palju muutunud. Muidugi on arenenud vaktsiinid, ravimid ja varustus. Lisaks on vahepeal hirmsas koguses vihmametsa maha võetud. Vahemaa, mille läbimiseks Fawcettil kulus kuu aega, on tänapäeval sõidetav kahe päevaga, mööda augulist maanteed BR-163. Tänu Grand Touri vaatamisele (kuigi seal nad päris seda teed mööda vist ei seigelnud) kujutasin päris hästi ette neid punaseid mudamülkaid. Teisest küljest külastas ajakirjanik ka üht rantšot, kus Fawcett ja teda otsinud retked läbi läksid, ning see hoone oli paarikümne aastaga hoopis looduse alla mattunud.
Ajakirjanik tegi samuti põnevaid avastusi, alates leiust, et Fawcett jättis valed surnud hobuse laagri koordinaadid. Tal õnnestus ka pärismaalaste juures mehe teekonna kohta veidi lisainfot leida, kuid ekspeditsiooni lõplik saatus jäi ikka müsteeriumiks. Kadunud tsivilisatsiooni kohta ilmneb samuti huvitav teooria.
David Grann on 1967. aastal sündinud ameerika ajakirjanik. Tema karjäär algas 1994. aastal Washington D.C. ajalehe The Hill juures. Hiljem on ta töötanud ka ajakirjades The New Republic ja The New Yorker. «Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames» on tema esimene raamat. Ta kuulis sellest loost esimest korda, kui uuris maailmakuulsa Sherlock Holmes'i eksperdi salapärast surma ning sai teada, et Fawcett inspireeris Arthur Conan Doyle'i romaani «Kadunud maailm». Otsides Fawcetti kohta edasi, hämmastasid teda artiklite pealkirjad kannibalidest, otsirännakust ja päästeretkedest. Edasi lugedes huvi aina kasvas. Mees ei saanud arugi, enne kui tegi lisa elukindlustuse ning suundus džunglisse. Raamatu põhjal valmis 2016. aastal ka film, milles Fawcetti kehastab Charlie Hunnam.
«Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames» on lugu kinnisideest, džungliretkedest ning kadunud tsivilisatsioonist. Lahendamata mõistatused paeluvad mind ja selles teoses oli neid suisa kaks - maadeuurija ekspeditsiooni kadumine ja müütiline linn keset vihmametsa. Raamatus andis palju huvitavat infot nii raskete tingimuste kohta Fawcetti retkedel kui ka võimaliku teooria kadunud kultuurile. Ma ei saa öelda, et ma oleks kõiki kirjeldusi just nautinud, sest džungel ei ole maapealne paradiis, vaid pigem põrgu, aga elav kujutluspilt tekkis silme ette küll. Soovitan, kui naudid raamatuid ajaloolistest retkedest!