«Minu Hongkongi» autor Teele Rebane soovitab lugemist: Aasia kirjandus algajatele

Copy
Teele Rebane.
Teele Rebane. Foto: Erakogu

Mõnikord jääb mulje, et ainus Aasia autor, kelle teoseid Eestlased loevad, on Osho. On aeg asja parandada. Need raamatud, mida siin soovitan, on pilet uude maailma, kus on oma kaanon ja omad klassikud. Seal pole Hemingway’st haisugi. 

Aasia on üle elu suurune ja need raamatud siin tulevad igast Aasia nurgast, Hongkongist Indiani ja tagasi Jaapanisse. Kahjuks on see list piiratud, sest tihti tõlgitakse eesti keelde vaid surnud valgeid mehi, aga võtke seda listi, kui alguspunkti kust Aasia kirjandusega lähemalt sõbraks saada. Palju on avastada. Siit edasi oskate juba ise minna.

***

John le Carr ehk David John Moore Cornwell.
John le Carr ehk David John Moore Cornwell. Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/ANDRE/Scanpix

John Le Carré, «Ōilis koolipoiss»

«Ōilis koolipoiss» on üks läbi aegade kõige legendaarsemaid spiooniromaane. Korrespondandid, kriminaalid ja diplomaadid (või on need kõik üks ja sama) tiirutavad metsikus kass-hiire mängus mööda Aasiat ringi. Oleks ma vaid sel ajal elanud, oleks ma ka kargolennukitega nagu marsaga sõitnud, aina absurdesemaid lugusid ja tegelasi taga ajades.

Carré pole küll ilmselgelt Aasia autor, aga ta on Aasiast palju kirjutanud, eriti minu kodulinnast Hongkongist, kus ka selle raamatu tegevus põhiliselt aset võtab. Ja see Hongkong, mida Carré kirjeldatab, pole kuhugi kadunud. Sama vana praam sõidab Hongkong Islandi ja Kowloon vahel, vaatamisväärsused on sama ja linn on endiselt täis vanu Britte, kes väliskorrespondantide klubis viskit timmivad ja maailma keerlemist pealt vaatavad.

Kahe koha vahel elades on asjadega alati probleem — ükskõik, kui vähe neid on, on neid alati liiga palju. Eriti raamatuid, va pakse raskeid ülekaalutekitajaid, Finnairi verevaenlasi. Sellest hoolimata ei suuda ma ennast peatada ja ostan iga aasta tosin uut raamatut. Ja iga suvi, enne Eestisse tulekut, seisan ma meetrise raamatuvirna ees ja pean valima, mida võtta, mida jätta. Läbi aegade lemmikud tulevad Eestisse kaasa, et mu lapsepõlvetoas riiulis oodata seda päeva, mil ma ennast kokku võtan, elu korda sean ja stabiilse elamiskoha leian. Neist saavad minu eraraamatukogu alustalad. Ülejäänud jagan sõpradele, ehkki nad neid vist kunagi ei loe. Õilis koolipoiss, vaatamata oma 624 lehele ja 544 grammile tuli eelmine suvi minuga Eestisse kaasa, et mu riiulis helgemat tulevikku oodata.

(Carré puhul soovitan erinevaid tõlkeid proovida, olen isegi mõne eestikeelse tõlke käest pannud, sest Carré hingest ja stiilist polnud haisugi.)

***

Amy Tan, «Õnnerõõmu klubi»

«Joy Luck Club» on siiras ja ilus kirjeldus Hiina perekonna suhetest, väärtustest ja ajaloost. Kohustuslik lugemine emadele ja tütardele, ja esimese samm mõistmaks Hiina kultuuri. Lugu räägib neljast naisest, kes iga nädal koos mahjongi mängivad. Kui üks naistest sureb, peab tema tütar tema kohe üle võtma, et mahjongi laua neli nurka kaetud oleks. Oma ema sõbrannadega mängides õpib ta lõpuks tundma oma ema ja oma kodumaad. Mu esimene toanaaber Hongkongis rääkis mulle kunagi, kuidas ta ema palkas eradetektiivi, kes järgnes talle ja ta poisile Disneylandi, et neil seal silm peal hoida. Dekektiiv järgnes neile kogu päev, tęgi pilte ja raporteeris siis emale. See lugu tundus mulle alati nii uskumatu, kuni «Õnnerõõmu klubi» seletas lahti ühe tiiger-ema südame. (Naeruväärne on see muidugi endiselt, ehk lihtsalt veidi mõistetavam nüüd).

***

Haruki Murakami, «Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad».
Haruki Murakami, «Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad». Foto: Raamat

Haruki Murakami, «Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad»

Murakami on veider, kohutavalt veider. Ja tal on mingi kahtlane teema kassidega. Ta teosed on nagu pikad unenäod, sellised kus näed unes, et ärkasid üles, aga tegelikult magad edasi. «Värvitu Tazaki Tsukuru» lugu algab, kui tema neli lähedaseimat sõpra järsku temaga suhtlemise lõpetavad. Aastaid hiljem asub Tsukuru minevikule selgitust otsima. Murakami teosetest soovitaks veel «1Q84» ja «The Wind-Up Bird Chronicle», mis on hetkel saadaval ainult inglise keeles.

***

Arundhati Roy, «Väikeste Asjade Jumal»

Roy on erakordne kirjanik. Tema teoste lugemine on nagu aardejaht, kus iga kolme lause tagant koperdad jälle kulla otsa. «Väikeste Asjade Jumal» räägib kaksikutest, kes kasvavad üles seebiooperiväärilises peres. Asja teeb veel keerulisemaks India kastisüsteem ja niinimetatud «armastuse seadused» mis dikteerivad, kes võib keda armastada.

***

Yangsze Choo, «The Night Tiger».
Yangsze Choo, «The Night Tiger». Foto: Raamat

Yangsze Choo, «The Night Tiger» 

Choo «Öö tiiger», mida kahjuks veel eesti keelde tõlgitud pole, aga mida nii mõneski Eesti raamatupoes müüakse, on fantastiline ja müstiline lugu, mis leiab aset Briti Malayas. Loosse armastusest, perest ja vabadusest on põimitud Malaysia folkloor ja Hiina vanarahvalood. See on pilk peeglitagusesse maailma, mis on tundub kuidagi kahtlaselt tuttav. Kes vähegi inglise keeles lugeda viitsib, siis see on seda kindlasti väärt.

***

Kevin Kwan, «Aasia hullult rikkad»

Nali naljaks, aga «Crazy Rich Asians» on päriselt ka elulähedane. Selle raamatu (ja filmi) tegevus toimub muinasjutu ja hullumeelsuse piiril, täpselt seal, kus on reaalsus. New Yorgis elav hiina-ameeriklane Rachel Chu läheb oma poisi perele Singapuri külla. Ta eeldab, et magab diivanil ja aitab nõusid pesta, aga kiirelt selgub, et kihlatu on hiiglasliku äridünastia pärija ning nõusid peseb siin vaid teenija. Lõbus lugemine ja hea vaatemäng.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles