Kuidas kujutatakse filmides meeskirjanikke ja kuidas kujutatakse naiskirjanikke

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit novellikogust «Armastus pärast ja teisi lugusid».

Kogumik «Armastus pärast ja teisi lugusid». FOTO: Raamat

Värske kogumik «Armastus pärast ja teisi lugusid» koondab mullu toimunud novellikonkursi «Minu veider armastuslugu» paremikku. Konkurss sai innustust Milan Kundera «Veidratest armastuslugudest», mis ilmus «Loomingu Raamatukogu kuldsarjas». Konkursile olid oodatud nii tõsielulised kui ka fantastilised novellid, lood, mis on päriselt juhtunud, mis oleksid võinud juhtuda, olgu siis unes või ilmsi.

Autoriteks on nii endale juba kirjandusmaailmas nime teinud kui ka uusi autoreid: Jan Kaus, Berit Kaschan, Kai Kask, Aliis Aalmann, Marju Bakhoff, Ave Taavet, Mario Pulver, Janne Lias, Art Lukas, Loone Ots, Helery Pikk, Katrin Tegova ja Paul Vasing. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

***

Katkend Kai Kase novellist «Fenkol»

Paar päeva tagasi käisin vaatamas filmi kirjanikust. Filmides on kirjanikud, eriti naised, sageli kusagil saarel, näiteks Korful, tihtipeale istuvad nad rätsepaistes magamistoa laial voodil, ainsaks kehakatteks poiss-sõbra kiiskavvalge triiksärk, nende ees mündikarva päevatekil on õhemast õhem läptop, sama kiiskavvalge kardin heljub siniste aknaraamide vahel ning taustaks on ääretu sinine ookean. Ja küünitades niiviisi üle põlvede – loomulikult ei sega kümme lisakilo kõhul –, tipivad nad mängleva kergusega järjekordset romaani, mille esitlus mõnes Londoni raamatupoes on juba järgmises kaadris. Sellele järgneb tavaliselt ka kirjandusauhind.

Seevastu meeskirjanikke kujutatakse filmides enamasti hämaras toas kirjutuslaua, lausa kirjutusmasina taga, paberilehed sassis kõrval, kuhjunult, õhk ja töölaud viskist ning sigaretisuitsust läbi imbunud. Nad on sakris, habetunud, tihti vaid alussärgis, või kui mitte, siis läbivalt samades rõivastes, millisteks sagedasti on rohekas – õigemini see värv oli kunagi rohekas – velvetpintsak ning pruunid vabaajapüksid. Natuke lääpas sandaalid. Ometi saadab ka neid viimaks kauaoodatud edu, läbimurre, nad peavad filmi lõpus tänukõne Akadeemiale ning saali tagaosas uksepiidale nõjatudes kuulab seda hardunult ka endine kallim. Publik plaksutab, hüüded, sigin-sagin, autogrammid, endine kallim ootab, kuni rahvas lahkub, ja astub siis läbi vahekäigu elegantselt lähemale. Tema enesekindlad sammud kajavad kiviparketil ning vitraažakendest langev sügisene päike heidab meeskirjaniku tumedatele lokkidele õrna värvilise läike. Siis nad suudlevad.

Milleks mulle kõik see? Ega polegi vaja. Lihtsalt mõtlesin, et kui püüaks samamoodi elada, ainult koduste vahenditega. Esiteks tuleb leida triiksärk, see tähendab poiss-sõber, kel on kinnisvara Korful. Aah, see poleks koduste vahenditega. Siitkandist leiaks võibolla rohepintsaku. Ja mis temaga? Kui mina tahaksin natuke vestlust, enamasti aga vaikust, teinekord valgeid ja kollaseid karikakraid maantee veeres ning tükikest head juustu pärast õhtusööki, aga tema eiteamida? Kui mina tahaksin esitada lihtsaid küsimusi, näiteks et miks muusika ei ole nähtav? Mis on universumi ääre taga? Kas molekulid on igavesed? Kes on kõige kaunim kogu maal? Rohejakk ohkab ja küsib endamisi, kuidas saab üldse inimene, no sealjuures ainult naine loomulikult, elada viiekümne kahe aastaseks ja ikka veel esitada selliseid küsimusi? Ning vahetab süvenenult telekal kanaleid. Nii nad teevad, kui ei tea vastuseid. Vaatan teda enda kõrval diivanil istumas. Kui tal oleksid vastused... mil-le-le-gi. Mingi teema pärast tööpäeva. No näiteks, ütlen – tead, kallis, ostsin täna fenkolit, kas küpsetame seda nädalavahetusel koos lõhega külalistele? Et oleks peen. Ma tõepoolest ostsin täna esimest korda elus ühe fenkoli ja uurisin teda tükk aega, vastu valgust lausa. Kumas klaasjalt, nagu lubatud.

Tagasi üles
Back