Dave Benton: olen siirdamise üle õnnelik ja taevani tänulik. Puhaku mu doonor rahus

Dave Benton. Foto: Lisa Jennyfer Benita

Dave Benton kirjutab oma raamatus «Olen see, kes olen», et tema rohked käigud esmaabipunktidesse ja arstide juurde on olnud kõnekad.

Lapsena põhjustasid igasugused hulljulged tembud õnnetusi, ent oli ka muid tervisehädasid – näiteks teismelisena lõhkes tal pimesool, sest ta sai halvaks läinud forellist mürgituse. Täiskasvanuna opereeriti ta mõlemat silma, kannatas nn tennisemängija küünarliigese all, pidi kolmekümneselt läbi põdema tuulerõuged koos 39-kraadise palavikuga ning tagatipuks algas Eestis «unustamatu» retk tema neerudega. See kestis enam-vähem kakskümmend aastat. Algas mõni kuu pärast 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistlust ja lõppes siis, kui juulis 2019 sai ta uue neeru. Teel siirdamisele tegi ta läbi arterilõikuse, et vältida selle lõhkemist, südameoperatsiooni kolme sondi paigaldamiseks südame vasakusse poolde ja viimaks aja, kui tuli käia kolm korda nädalas dialüüsis. «See on olnud pikk ja käänuline teekond, kuid ma olen õnnelik siirdamise üle ja taevani tänulik kõigile, kes selle võimalikuks tegid. Puhaku mu doonor rahus,» on Benton tänulik.

Lõputuna näiv haiglas käimine

Benton on käinud haigla vahet nii palju kordi, et ei jõua üles lugedagi. Kõige hullemad korrad on olnud need, kui ta on tundnud end nii halvasti, et on pidanud paluma end uuesti arstikontrolli viia. «Mu neerud põhjustasid palju tüsistusi, millest kõige hullem oli kõrge vererõhk, sest see mõjutab kõiki organeid. Lisaks võiks mainida ka kõigi siirdamisele eelnenud operatsioonide mõjusid. Nii et uskuge – tunnen, et tegelikult on mind õnnistatud ellujäämise ja elus püsimisega. Tänan väga oma neeruarsti ja kõiki teisi, kes mul selle võitluse läbi aitasid teha,» räägib ta.

Bentoni mõtteterad tervise teemal:

• Õppida elu hindama on tähtsaim võime, mis meile antud on.

• Põhjust elada on palju enam, kui ise arvata oskad.

Dave Bentoni raamat «Olen see, kes olen». Foto: Karen Härms

Ärkamine operatsioonilaual

Benton meenutab vahejuhtumit oma pimesoolega, mis viis kiire operatsioonini. «Olin kuueteistkümnene ja see oli mu esimene kord olla «lõikuslaual». Tehti kõik vajalikud protseduurid, ma uinusin, ärkasin mõni hetk hiljem ja ütlesin, et mu kõht valutab tugevasti. Ma pole kunagi näinud inimesi nii kiiresti liigutamas kui siis. Nad andsid mulle uue annuse narkoosi, et ma uuesti magama jääksin. See tähendab, ma olin üles ärganud vahepeal, kui mu kõht oli veel avatud. Kes küll niimoodi käitub?» imestab ta.

Kõige hirmsam lugu juhtus aga Tartu ülikooli kliinikumis, kui ta ärkas pärast oma lõikust ega suutnud jalgu liigutada. Kuidas ta ka ei proovinud, mitte miski ei liikunud ja ta sattus paanikasse. Mees läks endast välja ja vajutas hädaabinuppu. Õde tuli jooksuga: «Kas kõik on korras, härra Benton?» Ta silmis olid pisarad ja ta vastas üsna nutuse häälega: «Ma ei saa oma jalgu liigutada.» Õde hakkas naerma ja soovitas Bentonil patsutada oma puusi. Sealt leidis ta raskused, mis ta kummalegi küljele olid paigutatud. «Need on selleks, et te ei liigutaks ja et lõikuse piirkond püsiks paigal,» selgitas ta. «Homme, kui me need ära võtame, saate jälle jalgu liigutada, uskuge mind.»

«Ma pole kunagi olnud nii hirmul, samal ajal hullupööra naerdes,» meenutab ta.

Jõudu aitasid leida naine ja tütred

Neeruhaiguse puhul olid aga Bentoni jaoks kõige raskemad need tunnid, kui ta oli valust täiesti vaevatud. «Ma ei suutnud püstigi tõusta. Oksendasin lõputult. Olin haiglapalatis üksi ja ehkki teadsin, et haiglas valvavad mind targad arstid ning võin end julgelt tunda heades kätes, tahtsin väga, et sel hetkel oleks keegigi mu perekonnast sealsamas viibinud,» meenutab ta raskeid aegu.

Endas jõudu aitasid leida tal naine ja tütred. «See on tingimusteta armastus. Elus tuleb aina ette võitlusi küll tervise, karjääri või millegi muu nimel ja ükskõik kui positiivne ka poleks su eelhoiak, võib juhtuda, et mingil hetkel murdud siiski. Sel momendil leiad jaksu edasi läbi murda vaid seepärast, et sul on naine, tütred ja teised inimesed su elus, kes usuvad sinusse ja annavad sulle põhjusi edasi elada. Kui kuulen oma naist ütlemas «ma arvasin, et sa ei anna kunagi alla», siis mõistan, et jah! – ma ei annagi kunagi alla. Kuuldes oma tütreid ja sõpru kinnitamas, et suudan sellest kõigest välja tulla, tunnen soovi jälle tantsida,» räägib ta.

Benton rõhutab, et põhjust elada on palju enam, kui ise arvata oskad. Niisiis on aeg kogu oma jõud koondada ja uskuda, et suudad võita. Nagu oled alati suutnud.