Karl Martin Sinijärv soovitab raamatut, mis võib tekitada tahtmise teadust teha

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Hope Jahreni mälestusteraamatut «Laboritüdruk. Lugu puudest, teadusest ja armastusest».

Raamatu alapealkiri räägib ise enda eest, ent raamat ise räägib enda eest muidugi etemini. Räägib kohe nõndasi, et laseb teose kõhklematult liigitada nonde hulka, mis erksama meelega noorinimeses võib tekitada tahtmise teadust teha ja vanema inimese paneb kiruma, et omal ajal teadust tegema ei hakatud. Või kui just hakati ehk kui lugejaks on teadlane, siis temal on hoopis kolmandat moodi põnev.

Hope Jahren, «Laboritüdruk». Foto: Kirjastus Varrak

Teadlased on teinekord terake maniakaalsed tegelased ja igat masti rohelistega tasub üldse alati ülimalt ettevaatlik olla. Hope Jahrenis on nii maniakki kui rohelist, samas tema teadlaseks olemises ja kirjutamisoskuses ei saa küll vähimatki kahtlust tekkida. Millest kirjutatakse, on üks asi, aga kuidas kirjutatakse, on teine ja tähtsamgi. Hope Jahren kirjutab nõnda, et kahju on lugemast lakata.

Kaugeltki mitte ainult puudest, ikka inimestest ja juhtumustest nii laboris kui looduses. Kohati võib ogaraks naerda, kohati kauemaks mõtisklema jääda. Mõned lõigud on geniaalselt meeldejäävad. Näiteks: ««Kus see Armeenia asub? Ma ei tea isegi seda,» laususin mina. «Suurem osa sellest ei asu mitte kusagil,» vastas tema. «See üldiselt ongi probleem.»»

Kel vähegi loomulikku uudishimu ja huvi maailma asjade vastu on, see saab «Laboritüdruku» abil oma silmaringi jupp maad avaramaks venitada. Mu meelest on see viimase aja üks kõige paremaid sõna otseses mõttes populaarteaduslikke raamatuid. Kui mitte parim. Teaduseõpetajatele kohustuslik, õpilastele kategooriliselt lubatud. (Loodus)huvilise inimese lugemisrõõm.