Miks ei võiks universumi keskpunkt just nimelt Saaremaal asuda?

Mele Pesti. Foto: Erakogu

Loe katkendit Mele Pesti värskelt ilmunud raamatust «Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev». 

Mele Pesti, «Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev». Foto: Raamat

«Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?» küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel. Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata. Mõtlen pikalt. «Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga...»

«No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud...» kurdab Joe. «Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?» Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal. «Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool,» ütleb Joe. «Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?»

«Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: «Minu Kuressaare».»

***

Saaremaa on tõesti üks pentsik paik. Ühtpidi mõeldes: viimane provints. Euroopa servaala väikeriigi meretagune asumaa. Aga teistpidi vaadates: miks ei võiks see universumi keskpunkt just nimelt siinkandis asuda? Ultima Thule, müütiline päikese magamaheitmise koht on ju ometi siinsamas. Lennart Meri ütles, ja tema juba teadis neid asju.

Saaremaa on läbi aegade olnud kosmopoliitne paik, muu ilmaga otsejoones ja tihedamalt seotud kui Kesk- ja Lõuna-Eesti metsarahvas. Ennevanasti meri pigem ühendas kui lahutas, Saaremaale käidi ikka Gotlandilt käiakive toomas. Pidasin saare viikingiteemalisi jutte pikalt enda ehtimiseks võõraste sulgedega. Eks viikingid elanud ju ikka Skandinaavias, mis me neid järele aimame ja ajalugu uhkemaks ümber kirjutame, arvasin. Aga kui 2008. ja 2010. aastal Lääne-Saaremaal Salmel kaks unikaalset laevmatust leitakse, ei ole kahtlustele enam ruumi. Vanim teadaolev purjelaev Läänemere piirkonnas! Ja laevmatused kaheksanda sajandi esimesest poolest – seega jupp aega varem kui üldse maailmas viikingite ajalugu arvati algavat. Mitte Norras ega Rootsis, vaid siinsamas Saaremaal.

See kõik oli ammu. Aga ilma keskmesse võib end sättida ka nüüd. Kui ettevõtja Indrek Kasela Kuressaare publiku ees oma edu valemitest räägib, siis põrutab ta täiesti otsekoheselt: «Aga Saaremaa ju ongi maailma keskpunkt!» Saaremaal kalatööstust arendav Kasela selgitab, et tema jaoks on Saaremaa märksa tugevam kaubamärk kui kogu Eesti. Siin on selge oma eriline lugu ja tugev aura, üsna lihtne on muu ilma ühtlasel foonil eristuda. Ta soovitab kohalikul turismiäril elitaarsus trumbiks tõsta, jutustada oma lugusid, pakkuda vähestele, aga pakkuda suurepärast ja kallist, tekitada defitsiit.

Massiturismi asemel suund elitaarsusele võtta on tore plaan, ehkki moraalselt veidi kahtlane. Tahaks, et vähemalt eestlased ja Eesti sõbrad saaksid siiski lubada endale puhkust saarel ka juhul, kui neil rahakott päris puuga seljas ei ole. Kirjutaksin Kasela plaanile kahel käel alla juhul, kui pakutav elitaarsus oleks hoopis sisuline ja kui luksusena näeksime seda, mis tõesti tänapäeva maailmas suurim väärtus: puhas õhk, metsad, meri. Võiksime suurlinnade untsantsakatele pakkuda võimalust lasta rannatuulel pea selgeks puhuda ja üle pika aja jälle oma südame häält kuulatada, kajakate kiljumine taustaks. Meisterlikult sihitud looduskeskse turismi turundus koos matkaradade ja eetiliste puhkamisvõimaluste võrgustiku arendusega võiks saare uueks suunaks võtta küll.

***

«Kuressaare – see on vabadus! Ma võin minna, kuhu tahan, parkida, kuhu tahan, isegi suitsu teha, kui tahan! Ehk olen üht-teist kaotanud ka, aga vabadus ja rahu on nii palju olulisem.»

Kuressaares hea mitu aastakümmet veetnud globaalse haardega juuksur Jouni võtab oma kogemuse Saaremaa pealinnas just nii kokku. Pensionipõlveks kolib ta sugulaste juurde Soome tagasi, aga rahulolekut kiirgas temast kogu selle aja, kui ta Kuressaare, aga vahel ka lausa mandrilt spetsiaalselt Jouni pärast kohale lennanud daamide soenguid värskendas. Sa võid ju Hollywoodis läbi lüüa, aga kui seal rahu ja vabadust ei leia, mis sest läbilöögist ikka.

Mõni uuskuressaarlane on aga vastupidi lausa solvunud, kui siit oodatud rahu eest ei leia. Mõni avastab, et saare pealinnaski kisub elu palju suhtlema ja toimetama – ning igatsetud robinsonaad üksikule saarele on häiritud. Õnneks jääb ju võimalus kolida Kuressaarest välja mõnda vaiksemasse maanurka. Hingelt seltskondliku saab saatus kätte sealgi: Saare külarahvas on enamasti kah väga kena ja kutsub uusasuka peatselt sauna või laulukoori. Siis tuleb üksiklasel ehk kolida mõnele pisemale saarele.

Üksteise võidu kirjeldavad viimase kümne aasta jooksul Kuressaarde kolinud inimesed, et kui mandri sõbrad ennustasid, et pealinnast pagenu sureb siin igavusse, siis tegelik olukord on vastupidine. Varem logistikaks ja muuks rumaluseks kulunud aeg jääb väikelinnas üle ja nüüd satuvad nad teatrisse, kinno, kontserdile või külla palju sagedamini kui suuremas linnas. Enamik naudib sülle kukkunud aega ja võimalusi südamest.

«Kui Kuressaarde korteri hankisin, öeldi mulle, et üks asi, mis sul üle jääma hakkab, on aeg,» ütleb Margit. «Aga Kuressaare on ju kultuuri täis! Küll aga on jama siis, kui elad maal ja autot pole, vaat siis oled linnamelust ära lõigatud.» Kui näiteks noor inimene elab linnast 25 kilomeetri kaugusel ja bussiühendus on kehv, siis see on probleem, osutab ta.

Ettevõtja Helle räägib Kuressaare elu eripäradest nii: «Mulle meeldib see, et siin toimuvad kõik otsustamised väga kiiresti. Mina sätin alles justkui arutelu ja läbirääkimisi, aga siis selgub, et kahe lausega ongi juba otsus tehtud.» Ja jälle on aega juures, et lihtsalt olla, või teha midagi endale olulist.

«Kui ma Kuressaares tegutsemist alustasin, tahtsin Tallinnast tulles vaid nädalavahetuseti toimetada. Kõige suurem üllatus oli mu jaoks see, et siis polnud võimalik leida ühtegi töömeest. Vastati näiteks nii, et ma lubasin naisele, et läheme suvilasse kasvuhoonet tegema. Ma pakun, et kuule, ma tõesti hädas, see asi on väga vaja ära teha, maksan sulle topelt. Vastus on hämmeldunud vaikus ja veel kord ei. Inimesed oskavad siin veel elada. Linnade rööprähklemises on see oskus minetatud, käib üks pidev võidujooks. Asjad, mis suurlinnades tunduvad ahvatlevad, tunduvad kohalikule tühised.»

Kuulus Saaremaa aeglasem elurütm ei ole kindlasti müüt, aga sedagi annab mõtestada mitut moodi. «Ma vahel ikka teen nalja, et isegi pangaautomaadid annavad siin raha aeglasemalt,» ütleb Helle. «Elurütm on siin palju aeglasem tõesti ja see on ülimõnus, aga tegelikult on inimestel elu sihid ja visioon palju paremini paigas, kõik on palju lihtsam, osatakse pudi-padist mööda vaadata ja mitte omi mõtteid risustada.»