KUIDAS VÄHEM ÕIENDADA ⟩ Lastel läheb hästi siis, kui vanematel läheb hästi

Foto: Shutterstock

Loe katkendit kirjastuselt Pegasus ilmunud Daniela Gaigg'i ja Linda Syllaba raamatust «Õiendamispaast». Raamatu tõlkis Ave Marleen Rei.

Daniela Gaigg, Linda Syllaba, «Õiendamispaast». Foto: Raamat

Daniela Gaigg on ühe populaarseima saksakeelse pereteemalise blogi diekleinebotin.at autor. Linda Syllaba on diplomeeritud coach ja psühholoogiline nõustaja, kes sai tuntuks Jesper Juuli õpetusel põhineva perenõustamisega. Nende koostööst sündis raamat «Õiendamispaast».

Keegi meist ei taha seda teha, kuid paraku teeme seda kõik. Kas lastega pere elu on võimalik ka ilma õiendamise ja karjumiseta? Raamat näitab, et leidub teinegi tee – 7 sammu, mis viivad püsivate lahendusteni nii, et tekib kodurahu ja kõigist peetakse võrdselt lugu. Nädalate möödudes muutub vanadest käitumismustritest hoidumine üha lihtsamaks ning kodune õhkkond kujuneb üha enam armastavaks ja kõigi vajadusi arvestavaks.

***

Miks me nii palju õiendame? See on küsimus, mis mind ja Lindat järele mõtlema sundis, millest me juba kuid omavahel rääkinud olime ja mis oli selle raamatu sündimise põhjus. Ma valisin selle tee täie teadlikkusega: peab vähendama nende sõnade hulka, mis ma lastele lihtsalt niisama vastu vahtimist lajatan. Ma tahan olla avatud meievahelistele väärtuslikele vestlustele, ma tahan kuulata ja mõista, mis on minu lastele tähtis, mis neid puudutab, mille nimel nad võitlevad. Lühidalt öeldes: vähem õiendamist.

Minu ootused ei ole minu laste ootused

Inimesena, kellel on palju isiklikke reegleid, kõrged ootused ja kalduvus perfektsionismile, «tean» ma tihti, kuidas asjad peavad olema. Või ma usun, et ma tean, sest ootus, mis ma endale sean, on tavaliselt päris kõrge. Minu enda lapsepõlv ja senised kogemused mängivad siin suurt rolli, need on nagu rööpad, millelt ma saan maha astuda ainult siis, kui ma enesepeegelduse abil neid märkan ja nad «paljastan». Pean tõesti jälgima, et ma ei mõõdaks teisi sama mõõdupuuga ega valaks neid üle enda ootushoiakutega.

Sellest arusaamine võttis mul hulga aastaid aega ja mul on tõesti kahju, kui ma sellele mõtlen. Ma lihtsalt eeldasin, et minu elu peab teatud situatsioonides kulgema just nõndaviisi. Liigagi tihti nõudsin oma lastelt, et nad kohe lõpetaksid, kohe siia tuleksid ja kohe kõik sinnapaika jätaksid. Enamasti on need vaid minutid, mida nad vajaksid – poleks isegi mainimist väärt, kui väike ajavaru oma tegevustesse sisse planeerida. Ometi oli see tõkkepuu, mille otsa ma igapäevaselt ikka ja jälle komistasin: minu vajadus jõuda õigeks ajaks kohale, minu ajaraamid, mille keeristormist lapsed pidid osa saama, olles sunnitud pooleli jätma selle, mille nimel nemad sel hetkel elasid.

Tunnetuslikult on asi nii, et kui me vanematena püüame neid mängust välja rebida, sest «meil on kiire», sest «ta on juba küllalt mänginud», sest «ta peab õppima» või «sest kohe …», siis hakkavad lapsed võitlema, vastavalt oma iseloomule meie korraldusi kas siis ignoreerides või neile vastu hakates. Ja tegelikult on nii ka õige, sest see mäng, mis neid köitis, või see ülesanne, millesse nad olid süvenenud, on ainus asi, mis sel hetkel loeb. Selle äratundmiseni jõudsin ma ühel päeval oma tütart lasteaiast ära tuues.

Läksin talle järele nagu tavaliselt kella kolme paiku. Vahel ta siis juba ootab mind, aga vahel on ta just keset mänguhoogu. Õpetajad andsid talle märku, et ma olin kohale jõudnud – aga ta lihtsalt ei tahtnud tulla. See ajas mind esialgu segadusse, ilmselt olin ma ka närviline või mul hakkas igav, kõht korises või olin lihtsalt tööpäevast väsinud ja mul ei olnud aega (või viitsimist?) oodata. «Tule juba», «Me peame minema», «Tee ruttu!» – ja korraga sain aru, et ta pidi selle, mis pooleli, saama ära lõpetada või vähemalt mingi olulise osa sellest. Aga selle otsuse, kui kaua see aega võtab, tahtis ta ise langetada.

Ma sain järsku aru: see on täiesti imetlusväärne, kuidas lapsed suudavad sajaprotsendiliselt ühele tegevusele pühenduda ja sellesse täielikult sisse minna! See teadmine vabastas mind, isegi kui see tundub nii lihtne ja käegakatsutav.

Nüüd teeme nii: ma küsin temalt, mida ta parasjagu teeb ning kas ja kuidas ta soovib sellega jätkata. Vahel teeb teda juba selline küsimus rõõmsaks ja ta paneb heal meelel oma alustatud mängu tagasi riiulile, et seda homme jätkata. Teinekord mängib ta veel mõned minutid või kiigub natuke.

Kas pole nii, et lapsevanemana läheme lapsele alati järele lootuses, et laps meid seal pikisilmi ootab ega soovi midagi muud, kui et talle kohe praegu järele tuldaks, sest kell on ju kolm või sest nii sai kokku lepitud? Mina elasin sellise ootusega pikka aega ja olin alati vastavalt väsimusastmele kas pisut pettunud või närvis, kui minu ootus ei täitunud. «Tule nüüd, me peame minema» – see oli minu lause ja kuulen ka teisi lapsevanemaid seda tihti kasutamas, kui nad täpselt kell kolm ukselingist haaravad. Sellest ajast alates, kui ma annan tütrele võimaluse käimasolev tegevus lõpule viia või vähemalt teha seda edasi seni, kuni ta soovib, on olukord tunduvalt vabam ja meie pärastlõunad rahulikumad. Tänu sellele teadmisele tulen ma lasteaeda vähem närviliselt ja mõnel päeval jookseb ta mulle tõesti rõõmsalt sülle, sest tal oli parasjagu mängimises paus ja ta ei olnud oma tegevusse süvenenud.

Selle asemel et mõelda, kuidas viia laps selleni, et ta teeks, mida mina käsin, võiks vahetada perspektiivi ja mõelda, millised on lapse vajadused ja kuidas ma saaksin neid täita. See aitab tohutult. Kui me küsime lapse vajaduste järele, siis muutub ka meie enda käitumine. Selles olukorras oli vajadus ilmne: mu tütar soovis oma mängu või joonistustööd teatud punktini jätkata. Kui ma endale mõtlen, soovin sedasama: kui ma olen midagi alustanud, siis ei taha ka mina, et mind katkestataks ja ma pean kõik sinnapaika jätma, sest keegi kutsub mind. Ma tahan ära teha mingi kindla osa või siis kogu töö, enne kui olen valmis teistele teemadele pühenduma.

Ole lihtsalt teadlik sellest, et see on sinu ajaplaan ja mitte sinu lapse oma. See, mida laps parasjagu teeb, on tema ajaplaan. Kui lapsele on oluline kuhugi õigeks ajaks jõuda, näiteks armastatud tantsu- või laulutundi, siis ta sinna ka jõuab, sest see tekitab temas vaimustust. Kui see nii pole, siis järelikult ei olnud see tegevus talle ka oluline.

Kui sul mõnikord ei ole tõesti mingit võimalust ajapiire painutada, peaksid sellest lapsele juba eelmisel päeval teada andma. Ole aus ja räägi, miks see nii oluline on. Püüdke koos ettevalmistusi teha, näiteks pange riided hommikuks valmis. Kui lapsed tunnevad, et neid võetakse tõsiselt, kannavad nad hea meelega neid vältimatuid kohustusi koos sinuga.

Kui ka lapse tegevusi ja tundeid arvesse võetakse, annab see talle sõnumi, et nii on okei. On okei, kui ma tunnen, et ei taha veel ära minna, on okei, kui ma tunnen, et tahan veel edasi mängida. Need sügava ja väärtusliku sisuga mõtted sain kaasa intervjuust, mille tegin Naomi Aldortiga oktoobris 2017. Need kinnitasid minu äratundmist: lapsel on õigus.

«Lapsel on alati õigus, nii oma käitumises kui ka otsustes, sest nende taga on alati ümberlükkamatud põhjused – olgu see siis mõni rahuldamata vajadus või mõni muu teema, mida peab märkama. Kui see on lahendatud, kaob ka käitumise taga olnud põhjus.»

Naomi Aldort

Nagu paljudele lapsevanematele on ka mulle mu enda ootused takistuseks oma lastega silmast silma suhtlemisel.

«Kas sa ei kuule?»

Kui tihti olen ma seda oma tütrelt küsinud! Vastus oli alati sama: «Kuulen küll.»

Muidugi ta kuulis mind ja sai enamasti ka aru. Ometi ei teinud ta seda, mida temalt ootasin. Miks ta oleks pidanud? See oli minu teema, mitte tema.

Oli võrdlemisi lihtne hakkama saada ühe lapsega, kelle soove suutsin kuulata ja enamasti ka üsna kergesti täita. Meie noorem tütar on selles mõttes iseseisvam, tal on tugev tahe ja ta surub selle läbi. Ta kuulab enamasti ära, mida me temalt soovime, kuid pole kaugeltki alati valmis meie soove täitma.

See on tema õigus ning tänu sellele õppisin väga palju iseenda, oma taluvuspiiride ja perekondliku universumi toimemehhanismide kohta. On äärmiselt põnev jälgida olukordi «väljastpoolt». Mind aitab, kui ma konfliktisituatsioonis astun ka ruumis paar sammu tagasi, see tähendab – vahetan perspektiivi.

Tulekahju lastetoas

«Korista oma tuba ära!», «Tõsta mänguasjad õigetesse kohtadesse!», «Ikka vedelevad asjad põrandal!». Miks on koristamine nii raske? Kas me võime lastelt oodata, et nad ise koristaksid? Küsimus on pigem, mida me ise tahame. Kas me tahame korras tuba või me tahame, et laps meile kuuletuks? Kui asi on korras, siis on ju lihtne: ma lähen ja koristan. Kui asi on aga selles, kas keegi täidab meie «käske», läheb keeruliseks. Kuidas tunduks, kui me paluksime oma elukaaslasel, parimal sõbral või kolleegil oma tuba või laud ära koristada? Meie hääletoon ja suhtlusstiil sõltuvad ümbritsevast olukorrast.

Lastetuba saab kõige puhtamaks siis, kui me seda koos koristame. Nii võtab see küll aega kõige rohkem, aga tulemus mõjub kõigile hästi.

Meie lapsed ei tee mitte midagi selleks, et meid ärritada. Nad on põhiolemuselt uudishimulikud, sotsiaalsed ja tahavad jäljendada – omal moel. Ja neil on anne sukelduda praegusesse hetke, lahustuda iseenda mängus ja kõik ümbritsev unustada. Kas see pole mitte imeline?

Selle asemel et võtta lastest eeskuju ja keskenduda olulistele asjadele, jooksevad minul mitmed tegevused paralleelselt. Ma olen sellest kõigest ülekoormatud ja pinges ning kannan oma rahulolematuse ning tunnetatud küündimatuse üle lastele – sageli väljendub see selles, et ma nende kallal tänitan, neid korrale kutsun või nõuan, et nad «kohe» midagi teeksid. Mida täpsemalt ma sellist päeva kõrvalt jälgin, seda selgemaks saavad konfliktide põhjused ja võimalikud lahendused.

Miks ma nii palju õiendan?

Selle küsimuse esitasin ma ka Lindale – sellest on nüüd palju aega möödas. Vastus ei olnud ei selline, nagu ma ootasin, ega ka see, mida ma kartsin. Ta suunas küsimuse hoopis mulle tagasi: «Miks sa usud, et sa liiga palju õiendad?» Põmaki!

Ma mõtlesin selle üle väga pikalt järele ja hakkasin lõpuks ennast ja oma käitumist kriisiolukordades jälgima. Ma avastasin, et survestasin lapsi ja tundsin ennast süüdi. Millalgi otsustasin lastega sellest rääkida. Otsisin suhtlusvõimalust siis, kui intsident oli juba möödas, või õhtul pärast koristamist. Ma tunnistasin neile ausalt, miks ma õiendasin ja mis mulle selle kõige juures nii tähtis oli.

Reaktsioon oli kõike muud kui uut tüli üles kiskuv: mõlemad kallistasid mind, olid natuke aega tasa ja läksid siis, naeratus huulil, mängima. Ausalt öeldes mind väga üllatas ja samas rõõmustas, et kohtasin nii palju «mõistmist».

Niisiis on ka minul nn must südametunnistus, mis sunnib mind halbade olukordade üle reflekteerima ja ausalt peeglisse vaatama. Omaenda tunnetega toimetulek ei ole olnud ega ole ka nüüd minu jaoks alati nii lihtne. Ma ei ole seda kuidagi õppinud ja ma leian, et on äärmiselt rikastav lasta lastel ennast selles juhtida ja kaasa võtta. See on üks paljudest asjadest, mille puhul lapsed avardavad võimalusi ja on julgustavaks saatjaks. Kõik unetud ööd, kõik närvesöövad situatsioonid, kõik mured ja draamad vajuvad unustusse, kui saad aru, kui palju sa suudad areneda laste toel ja lastega koos.

Giid versus ülemus

Giid teeb just täpselt seda, mis paneb meid tundma turvaliselt ja toetatult: ta võtab meid tundlikult ja avatud meeltega kaasa teele või teelõigule, kus meil on saatjat vaja. Ta võtab meil käest kinni, viitab võimalikele ohtudele ning ei tänita, sõrm püsti. Giid võimaldab meil saada uusi kogemusi, luues turvalise keskkonna, kus saame oma tegude najal õppida. Kui vajame abi, on giid kohal, kaasas kannatlikkus ja aeg, lugupidamine ja õiged sõnad. Ma tahan olla giid! Ma tahan oma lapsi nende teekonnal natuke maad saata, hüpata koos nendega üle kraavide ja ronida üle küngaste. Minu ülesanne on rada kontrollida ning ulatada neile käsi või nöör, kui nad peaksid seda vajama. Vastand sellele oleks jagada käske ette kindlaks määratud rajal.

Oota, kuula ja respekteeri

Kui on jaksu oma lapsi jälgida ja mitte kohe sekkuda, võivad sündida loovad ja huvitavad lahendused erinevatele katsumustele. Konfliktid, püüdlused ja luhtunud katsed, mis alguses pingeid tekitavad, pärast aga tõelise rõõmu vallandavad, on meie argipäeva rosinad.

Me istume elutoas, mina kirjutan, mõlemad lapsed meisterdavad. Mõlemal on leht paberit, värvilised pliiatsid, paar tühja vetsupaberirulli, liim, käärid ja nad töötavad mõlemad süvenenult. Ma ei ole nende tegevusse kaasatud ega tea, mis neil käsil on. See kõik jätkub nii umbes poole tunni jooksul. Äkki kostab karjumist ja väiksem hakkab nutma: «Sa kasutasid kõik liimi ära, aga mul läheb ka liimi vaja!» Suurem asub kaitsesse ... ja edasist võite juba ette kujutada.

Kuna olin eemal, ka ruumiliselt, siis suutsin rahulikult reageerida. Ma kuulasin mõlemad osapooled ära ja tahtsin juba vaatama minna, kas meil on veel liimi. Siis ütles mu noorem tütar: «Emme, kas meil kleeplinti on?» – «Jaa, siin. Mis värvi sa soovid?» Ta valis kolm eri värvi teipi ja tõmbas oma vetsupaberirullile kirjusid triipe, ilma et oleks pidanud paberit liimima. Hetkeks tundus mulle, et minu kui joonekohtuniku roll on röövitud, ka minu vanem tütar oli juhtunust üsna segaduses. Samas olid kõik tulemusega rahul. Suurem õde leidis, et see on isegi nii hea idee, et võttis selle üle, ja lõpuks olid mõlemal kirjude kleeplinditriipudega vetsupaberirullidest kroonid peas. Sellised olukorrad julgustavad mitte kohe «valmis», täiskasvanulike lahendustega peale lendama, kui konflikt ennast vaikselt kerima hakkab. Kui aus olla, ei õnnestu see muidugi mitte alati. Kõigepealt tuleb tegeleda tugeva emotsioonipurskega – loovad lahendused ei saa sündida keset viha. Kui ma tunnen ennast ise piisavalt tugevana, et last saata ja mitte sundida, siis on sellised lahendused võimalikud.

«Lastel läheb hästi siis, kui vanematel läheb hästi» – Linda ei väsi mulle ikka ja jälle meelde tuletamast, et ma saan anda ainult siis, kui mul on, mida jagada. Ta räägib kütusest ja paagist, mida peab iseenda jaoks hoolikalt täitma. Vaba aeg ja vaikuseminutid, lõõgastusmeetodid ja tähelepanelikkus argipäevas kuuluvad selle kõige juurde samaväärselt füüsilise kütusega, nagu on piisav uni ja ümbrus, kus sa saad õitsele lüüa.