Kas eeldatav eluiga on lõpuks jõudnud ülempiirini?

Teadaolevalt praegune vanim elav inimene maailmas, 124-aastane Rehtee Begum. Foto: TIM / SWNS /Scanpix

Loe katkendit Václav Smili raamatust «Arvud ei valeta. 71 asja, mida peaks maailma kohta teadma». See on kaasahaarav ja hästi kirjutatud teos, mis avardab iga lugeja maailmapilti.

Václav Smil, «Arvud ei valeta». Foto: Raamat

Kui palju inimesi läks vaja Suure Püramiidi ehitamiseks? Kas lendamine on ohtlik? Miks võib just vaktsineerimist pidada parima tootlikkusega investeeringuks? Mis teeb meid õnnelikuks? Professor Václav Smil võtab meid raamatus «Arvud ei valeta» kaasa teadmisi pakkuvale seiklusele, kasutades selleks üllatavat statistikat. Käesolev teos on täis «oh-ma-ei-teadnudki-seda» fakte ning põnevaid ja erakordseid näiteid. Tegu on vahva seguga teadusest, ajaloost ja teravmeelsusest, mis liigendub erinevaid teemasid katvateks osakesteks. Loetu inspireerib meid kahtlema selles, mida me käesoleval ajahetkel tõeks peame. Smili missiooniks on panna faktid maksma, sest lõppude lõpuks ei pruugi ju arvud valetada, kuid millist tõde nad ikkagi paljastavad?

Václav Smil on Kanada Manitoba ülikooli emeriitprofessor, kelle sulest on ilmunud üle 40 raamatu, muuhulgas energia, keskkonna ja rahvastiku muutumise, toidu tootmise ja toitumise, tehnilise innovatsiooni, riskide hindamise ja riikliku poliitika kohta.

***

Kas eeldatav eluiga on lõpuks jõudnud ülempiirini?

Google’i juhtiv futurist Ray Kurzweil kinnitab, et kui sa suudad vastu pidada 2029. aastani, siis hakkab meditsiini areng «igal aastal lisama su eeldatavale elueale ühe aasta. Selle all ei mõtle ma eeldatavat eluiga su sünniaja järgi, vaid pigem sinu järelejäänud eeldatavat eluiga.» Uudishimulikud lugejad võivad arvutada, kuidas see trend võib mõjutada maailma rahvastiku kasvu, kuid siinkohal annan ma kõigest lühikese ülevaate tõsiasjadest, millest ellujäämine sõltub.

1850. aastal oli meeste ja naiste kombineeritud eeldatav eluiga Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Jaapanis ja suuremas osas Euroopas umbes 40 aastat. Sellest ajast peale on need arvud tõusnud muljetavaldavalt ja peaaegu täiesti lineaarselt, olles nüüdseks peaaegu kahekordistunud. Kõikides ühiskondades elavad naised kauem ja praegune maksimum on veidi üle 87 aasta Jaapanis.

Trend võib jätkuda veel mitu kümnendit, kui arvestada, et aastail 1950–2000 suurenes rikastes riikides vanurite eeldatav eluiga keskmiselt 34 päeva iga aasta kohta. Kuid ilma fundamentaalsete avastusteta, mis muudavad inimese vananemise viisi, peab see eluea pikenemise trend nõrgenema ja lõpuks peatuma. Jaapani naiste keskmine eluiga kasvas 1990. aasta näitajalt 81,91 aastat 87,26 aastani 2017. aastal. Selle pikaajalise muutuse trajektoor sobitub sümmeetrilise logistilise kõveraga, mis on juba oma asümptoodi lähedal, milleks on 90 aastat. Teiste rikaste riikide trajektoorid paistavad samuti lähenevat oma laele. 20. sajandi kohta olemas olevad andmed näitavad kahte selget pikaealisuse kasvu perioodi: kiirem lineaarne kasv (umbes 20 aastat poole sajandi jooksul) oli prevaleeriv enam-vähem 1950. aastani, millele järgnes aeglasem kasv.

Maailma pikim eluiga on 122 aastat. Rekordiomanik oli prantslanna Jeanne Valment, kes suri 1997. aastal. Kummalisel kombel on ta ka pärast kahte aastakümmet endiselt rekordiomanik, sealjuures märgatava eduga. (Tegelikult on vahe lausa nii suur, et seab tema vanuse ja isegi ta identiteedi kahtluse alla.) Teisel kohal selles pingereas olnud inimene suri 1999. aastal 119 aasta vanusena ja sellest ajast peale pole keegi elanud kauem kui 117 aastat.*

Kui te arvate, et teil on head võimalused elada 100-aastaseks, sest mõned teie esivanematest elasid nii kaua, siis peaksite teadma, et eluea päritavuse tõenäosus on tagasihoidlik, 15–30%. Arvestades, et inimesed kipuvad abielluma endasarnastega – fenomen, mida kutsutakse assortatiivseks paaritumiseks –, võib arvata, et eluea pärilikkus on sellest isegi väiksem.

Muidugi on nagu kõigi keerukate küsimuste korral ka siin ruumi avaldatud statistika teistsugusteks tõlgendusteks. Kurzweil loodab, et muudatused toitumises ja muud abinõud pikendavad ta elu, kuni suured läbimurded teaduses võimaldavad teda igavesti säilitada. On tõsi, et võidakse leida lahendusi sellise säilitamise võimaldamiseks, muu hulgas näiteks inimrakkude noorendamine, pikendades nende telomeere (kromosoomide otstes olevad nukleotiidide järjestused, mis aja jooksul hakkavad narmendama). Kui see peaks töötama, siis võibolla suudame realistliku maksimumi venitada kaugele üle 125 aasta.

Kuid praegu saan ma anda kõigile peale mõne üksiku erakordselt varaküpse lugeja nõu, et tehke plaane – kuigi võibolla mitte lausa 22. sajandini.

*Andmed on ajast, mil raamat kirjutati.