P, 29.01.2023

Kuidas higistamine aitas kaasa jahipidamisele

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Kuidas higistamine aitas kaasa jahipidamisele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Bušmanid jahil.
Bušmanid jahil. Foto: akg-images / Jürgen Sorges / Scanpix

Loe katkendit Václav Smili raamatust «Arvud ei valeta. 71 asja, mida peaks maailma kohta teadma». See on kaasahaarav ja hästi kirjutatud teos, mis avardab iga lugeja maailmapilti.

Václav Smil, «Arvud ei valeta».
Václav Smil, «Arvud ei valeta». Foto: Raamat

Kui palju inimesi läks vaja Suure Püramiidi ehitamiseks? Kas lendamine on ohtlik? Miks võib just vaktsineerimist pidada parima tootlikkusega investeeringuks? Mis teeb meid õnnelikuks? Professor Václav Smil võtab meid raamatus «Arvud ei valeta» kaasa teadmisi pakkuvale seiklusele, kasutades selleks üllatavat statistikat. Käesolev teos on täis «oh-ma-ei-teadnudki-seda» fakte ning põnevaid ja erakordseid näiteid. Tegu on vahva seguga teadusest, ajaloost ja teravmeelsusest, mis liigendub erinevaid teemasid katvateks osakesteks. Loetu inspireerib meid kahtlema selles, mida me käesoleval ajahetkel tõeks peame. Smili missiooniks on panna faktid maksma, sest lõppude lõpuks ei pruugi ju arvud valetada, kuid millist tõde nad ikkagi paljastavad?

Václav Smil on Kanada Manitoba ülikooli emeriitprofessor, kelle sulest on ilmunud üle 40 raamatu, muuhulgas energia, keskkonna ja rahvastiku muutumise, toidu tootmise ja toitumise, tehnilise innovatsiooni, riskide hindamise ja riikliku poliitika kohta.

***

Kuidas higistamine aitas kaasa jahipidamisele

Enne, kui meie esivanemad kümneid tuhandeid aastaid tagasi Aafrikas kaugelt tabavad relvad leiutasid, said nad liha vaid kahel viisil: muretsedes seda vägevamate loomade murtud raibetest või saaki joostes ära väsitades. Inimesed suutsid nendest kahest ökoloogilisest võimalusest kasutada seda teist suurel määral kahe olulise eelise tõttu, mille andis neile kahel jalal käimine.

Üks eelis on see, kuidas me hingame. Neljajalgne loom saab teha liikumistsükli käigus vaid ühe hingetõmbe, sest ta rind peab võtma vastu hoobi esijäsemetele. Meie aga saame hingata teistsuguse sagedusega ja see võimaldab meil energiat pandlikumalt kulutada. Teine (ja olulisem) eelis seisneb meie erakordses võimes reguleerida oma kehatemperatuuri, mis võimaldab meil teha midagi, mida lõvid ei suuda: joosta pikalt ja pingutades ka keskpäevase päikese all.

Võti peitub higistamises. Kaks suurt looma, keda me peamiselt transpordiks kasutanud oleme, higistavad võrreldes teiste neljajalgsetega väga palju: ühes tunnis võib hobune eritada 100 grammi higi ühe ruutmeetri naha kohta, kaamel aga 250 g/m2. Inimene võib lihtsa vaevaga eritada higi 500 g/m2, millest piisab, et vabaneda 550–600 vati jagu soojusest. Higi hulk tunni jooksul võib ületada isegi 2 kg/m2, kõige suurem teadaolev lühiajaline higistamine on sellest aga kaks korda rohkem higi tekitanud.

Me oleme higistamises superstaarid ja peamegi olema. Aeglases tempos maratoni jooksev amatöör tarbib energiat 700–800 kWh, kogenud maratoonar aga kulutab 1300 kWh kanti, kui ta läbib 42,2 km umbes 2,5 tunniga.

Meil on veel üks eelis, kui vett kaotame: me ei pea puudujääki kohe tasa tegema. Inimesed suudavad taluda märkimisväärselt suurt ajutist vedelikupuudust, kui me vaid saame umbes päeva jooksul vedelikukao tasa teha. Parimad maratonijooksjad joovad võistluse ajal tunnis vaid umbkaudu 200 milliliitrit.

Koos võetuna võimaldasid need eelised meie eelkäijatel saada konkurentsitult parimateks päevast kõrget temperatuuri taluvateks kiskjateks. Nad ei suutnud muidugi joosta kiiremini kui antiloop, kuid kuumal päeval võisid nad püsida tal kannul, kuni ta lõpuks väsimusest kokku kukkus.

Dokumenteeritud näited sedasorti pikamaajooksudest pärinevad kolmelt kontinendilt ja räägivad kõige väledamatest neljajalgsetest. Põhja-Ameerikas suutsid Loode-Mehhikos elavad tarahumara hõimu indiaanlased väsitada joostes hirve. Neist põhja pool suutsid paiutid ja navajod kurnata ära antiloope. Lõuna-Aafrikas jooksid Kalahari kõrbes elanud basarva hõimu liikmed kuival aastaajal rohkem kui teatud liiki antiloobid ja isegi gnuud ning sebrad. Austraalias suutis osa aborigeene niimoodi känguruid väsitada.

Neil jooksjatel oleks olnud isegi eelis tänapäeva sportlaste ees, kes kasutavad kalleid jooksususse: paljajalu jooksmine mitte ainult ei vähendanud energiakulu umbes 4% võrra ( pikkadel distantsidel ei ole see üldse väike erinevus), vaid vähendas ka pahkluu ja jala alaosa vigastusi.

Elu võidujooksus pole inimesed ei kiireimad ega efektiivseimad. Kuid tänu meie võimele higistada oleme me kindlasti kõige vastupidavamad.

Märksõnad
Tagasi üles